50 + erinevale ärivaldkonnale kirjutatud tekste

4 raamatu autor

5 raamatu toimetaja

6 aastat kogemust

Raamatusoovitus 10/10: Matthew Dicks „Storyworthy“

Ostan inglisekeelse raamatu tavaliselt e-lugerisse. Saab kohe kätte, allajoonimisi on väga mugav teha (ja kustutada) ning kui peaks kolimiseks minema, on raamatute pakkimise ja tõstmisega seoses tükk maad vähem stressi. Torkad „raamaturiiuli“ lihtsalt kotti ja kogu lugu.

Vahel harva juhtub aga, et ostan lisaks Kindle’is olevale e-raamatule ka paberile trükitud variandi. Juhuks, kui Amazon peaks otsustama, et ma talle enam ei meeldi või kui ta peaks oma putka lihtsalt ühel heal päeval kinni panema. Pole võimatu.

Üks sellistest raamatutest on Matthew Dicksi „Storyworthy: Engage, Teach, Persuade, and Change Your Life through the Power of Storytelling“.

Jõudsin selleni läbi soovituse, mille andis üks inimene, kelle arvamusest ma lugu pean, ja kes oli selle omakorda saanud ühelt teiselt inimeselt, kelle arvamusest ma samuti lugu pean. Ja niimoodi, topelt soovitusega varustatult ma selle raamatu ühel õhtul enne magama jäämist pahaaimamatult lahti tegingi.

Olen lugude jutustamisest üksjagu raamatuid lugenud. Nii neid, mis räägivad lihtsalt storytelling’ust kui ka neid, mis räägivad sellest turunduse kontekstis. Ma ei osanud aimata, et „Storyworthy“ on raamat, mille pean poole öö ajal jõuga kinni panema, sest hommikul on vaja värske peaga ärgata ja oma klientide lugusid jutustama asuda.

Ilukirjanduse hilisööni lugemist tuleb mul ikka aeg-ajalt ette, aimeraamatutega juhtub seda haruharva. Aga kuna raamat räägib lugude vestmisest, mille mitmekordne tšempion autor Ameerikamaal on, siis pole imestada, et raamat sedavõrd köitev on.

Säärase pika sissejuhatuse peale lähme nüüd lõpuks raamatu enese juurde.

Kõigil on ägedaid lugusid. Absoluutselt igaühel

Matthew Dicksi on õnnistatud (siia sobiksid ka jutumärgid, kui arvestada paljude lugude tõsidust) väga kirju elusaatusega, nii et lugusid, mida oma elust rääkida, tal juba jätkub. Ja oi-oi-oi kui hästi ta seda teeb! Olgu selleks majapõleng lapsepõlves, elustamine keset lumetormi, värisemine McDonaldsi tagaruumis, relv otsaees, kohtumine aastaid tagasi kadunuks jäänud vennaga vm samavõrd ahhetama panevad juhtumid.

Aga ta räägib sama kaasahaaravalt ka palju vähem dramaatilisi lugusid, mida meiesugused lihtsurelikud ei oskakski oma igapäevaelus tähele panna.

Õnneks on meil „Storyworhy“, mille abil me oma elu lugude märkamist õppida saame.

Kuna  see kirjutis siin on raamatu soovitus, mitte kokkuvõtte, siis ma autori nõuandeid edasi andma ei hakka. Ühe tema tehnikatest räägin aga siiski ära. Juhuks, kui sa plaanid raamatut lugeda näiteks siis, kui kõik teised maailma asjad on loetud või kui sa inglise keelega päris sina peal pole.

Homework for Life

Tehnika nimi on Homework for Life. Selleks pole vaja teha muud, kui sisse seada üks lihtne Exceli tabel, kus on ainult kaks veergu: üks kuupäeva ja teine paari lause jaoks ning seda siis igal õhtul täita. Paned lihtsalt kirja vähemalt ühe loo, mis sel päeval juhtus.

Oma lugude märkamine ei tee sinust mitte ainult paremat lugudevestjat vaid paneb sind oma elu täiesti uuest küljest nägema. Autor ütleb, et tabeli täitmine aeglustab lausa sinu elu kulgu. Kui päevad on väga ühetaolised, läheb elu kiiresti, aga kui märkad igas päevas väikseid juhtumeid, siis võtab aja voolamine hoogu maha.

Samuti hakkavad tabeli täitjad nägema, et nende elu on tegelikult väga huvitav –  võib-olla lausa äge! – ja see muudab ka nende suhtumist iseendasse. No mis saaks parem olla!

Nii et siit tuleb minu soovitus. Proovi elu kodutööd kasvõi kuu aega ja vaata, mis juhtub. Mina olen sel viisil kirja pannud lugusid, mida ma poleks muidu millekski pidanud, veel vähem oleksid need mulle meelde jäänud. Üks hea asi on tabeli täitmise juures veel – kui hakkad lugusid märkama, hakkavad mingil põhjusel meenuma ka lood minevikust, mille oled täiesti unustanud.

Siin näide minu tabelist:

21-Oct-2023Jagasin Uria Tsuri workshopil oma taipamist (inglise keeles) iseenda väärtuse kohta ja laulsin kõigi ees: laa-la-laa-la-laa. Kogemus, mida ei unusta.
22-Oct-2023Tutvusin Anaga, kelle kõrvale juhuslikult istusin. Kui armas inimene. Leppisime kokku, et Lissaboni sattudes võtan ühendust ja teeme väikse kohvi.
23-Oct-2023Naisteringi kõne, teemaks intuitsioon. Tuli meelde lugu Balilt aastaid tagasi, kus oma sisetunnet eirasin (suur must liblikas ruumis lõksus – see olen mina, kui suhtlen edasi oma värske tuttava M-ga) ja milleni see kõik viis.

Kõik, mida vajad kaasahaaravaks lugude vestmiseks

Ilma liialdamata ütlen, et selles raamatus on olemas kõik vägevate storyteller’ite nipid ja trikid: kuidas leida oma loole algus ja kuidas lõpp, kuidas kruvida pinget, millal on huumor omal kohal, milliseid sõnu kasutada ja milliseid mitte, kus pidada pausi, kuidas mängida ajavormidega jne.

Autor ei jäta ühtki saladust rääkimata ja ehkki ta arvab, et tõmbab sellega endale teiste professionaalsete, võistlustel käivate jutuvestjate pahameele, ei hooli ta sellest põrmugi. Laetud relva on tal juba kord otsa ees hoitud, vaevalt, et olukord kolleegidega sama hulluks läheb.

Nii et loe. Soovitan.

Ja kui sa ütled, et sinusse lugude jutustamine ei puutu, siis tegelikult sa tead, et see nii ei ole. Võin kihla vedada, et sa oled täna vähemalt ühe loo rääkinud. Kui mitte täna, siis eile kindlasti. Tööl, deidil, terapeudi juures, õhtusöögil, kus iganes.

Hääd lugemist ja jutustamist! 🙂

Möödunud aasta lõpus otsustasin elukohta vahetada. Vanas, Tallinna Rotermanni kvartali korteris elamine meeldis mulle väga, aga paraku ei suutnud mu sissetulekud üürituru hindadega enam sammu pidada.

Tegelikult ei saanud ma seda armsat elupaika endale juba mõnda aega lubada, aga olin seda asjaolu veidi aega eiranud. Aasta lõpus jõudis ent kätte hetk, kus oli vaja tõele näkku vaadata ja uus üürikodu leida. Mäletan, et istusin juuksuritoolis ja viisin oma soengumeistrit oma elu viimaste arengutega kurssi, kui endalegi ootamatult ütlesin: „Võib-olla ma ei otsigi praegu uut korterit. Annan vana ära, viin asjad lattu ja kolin sügiseni Muhusse.“

Justnimelt „Muhusse“, mitte „Muhule“, nagu enamasti ütlevad need, kes minu kodusaare asjadega kursis pole.

Elasin Muhus esimesed 18 eluaastat. Siin ma sündisin, kasvasin, käisin lasteaias ja põhikoolis. Kui pärast naabersaarel lõpetatud gümnaasiumi Tallinnasse ülikooli astusin, ei läinud ma teadlikult saarelt ära, vaid kõigest mõneks ajaks kooli.

Ma ei juurelnud kunagi selle üle, kus ma hiljem elama hakkan. Ilmselt oli põhjus minu ühepäevaliblika mõttelaadis, mis ei lasknud üleliia pikki plaane teha. Võtsin enamasti üks päev korraga ja küllap tasub siit otsida ka põhjust, miks ma nüüd, neljakümnendates, ikka veel üürikorterites elan.

Igatahes saarele ma kunagi püsivalt tagasi ei tulnudki. Pärast ülikooli jäin Tallinnasse tööle, abiellusin ja seadsin end linnas sisse.

Tegelikult olengi olemuselt rohkem linna- kui maainimene. Minu jaoks ei ole oluline iga viimast kui suvepäeva maal veeta, mulle meeldib linnas ka südasuvel. Nautisin linnas elades väga suveõhtuid, mil jätsin magama minnes rõduukse lahti ja uinusin alt välirestoranist kostuva nugade-kahvlite klõbina, klaaside kõlina ja lõbusa naeru saatel. Linnamelu on nii minu teema!

Ometi pean end äärmiselt õnnelikuks inimeseks, sest sündisin maalapsena – et mul õnnestus kasvada maal. Usun, et see on muutnud mu elu rikkamaks ja andnud paljudele asjadele teistsuguse vaatenurga kui on inimestel, kes on terve elu ainult linnas elanud. Tean, mida tähendavad kottpimedad ja sünged talveõhtud, tormiga kaduv elekter ja sügiseti porimülkaks muutuv sissesõidutee. Aga ka puukuuri nurka loodud armas mängukodu, talvisel metsatööl söödud lõkkesuitsune toit ja omakorjatud marjadest tehtud metsmaasikamoos.

 Oma lapsepõlve suvedele mõtlen tagasi tõelise heldimusega. Olime õe ja meie tädide lastega, kokku kuuekesi, justkui Bullerby punt, kes täitis oma päevi igasuguste põnevate tegemistega: korraldasime vanematele kontserte ning tõime isekeskis lavale „Nukitsamehe“ ja „Kevade“; vanaema kaltsukottide abil kandsime ette uhkeid moedemonstratsioone, millest poisid polnud muidugi sama vaimustatud kui meie, tüdrukud, aga mis neil üle jäi.

Enamikel päikselistel hommikutel sõitsime aga ratastega viie kilomeetri kaugusele mere äärde ja naasime sealt alles õhtusöögiks. Me ei öelnud muide kunagi, et lähme randa, ikka mere äärde. Kui aktiivsematest tegevustest väsisime, istusime aida ees ja sõime kuivatatud särgi, silke ja lesti, mis vanaisa oli traatidele kuivama sättinud. Rasvasele lestale mõeldes hakkab mul siiamaani suu vett jooksma.

 Sügise saabudes läksid aga tädide lapsed linna ja ma kadestasin neid selle pärast. Tundus, et sügisel on linnas miski, millest maal puudu jääb ja nüüd täiskasvanuna, tean, mis see on. Need on valgustatud tänavad, akendes põlevad tuled ja ringi sagivad inimesed ehk rohkem elu, mida maal iga päevaga justkui vähemaks jäi.

Sügise tulek ei ole linnas nii dramaatiline ja ilmselt on see ka üks põhjustest, miks mulle seal elada meeldib. Aga vaatamata nüüdseks juba aastakümnete pikkusele Tallinna elaniku staatusele pean end endiselt uhkusega muhulaseks (mitte „muhukaks“, jumal hoia!) ja tunnen nii Kuivastus praami pealt maha sõites kui ka Saaremaa poolt üle Väikse väina tammi Muhusse jõudes ikka veel turvalist ja mõnusat kodutunnet. Võib-olla see kõlab sentimentaalselt, aga miski minu sees ütleks justkui: sa oled kohal, kuhugi pole vaja enam minna. Juurtel on rohkem jõudu ja me toetume neile rohkem kui me mõnikord tahame tunnistada.

Nüüd, 2023. a kevadel, olin aga vähemalt mõneks kuuks kolimas tagasi juurte juurde. Tundsin uue eluetapi ees põnevust, aga ka väikest ärevust. Olin ju minemas oma lapsepõlvekoju, isaga ühe katuse alla, ja mul oli selgelt meeles mu õe lause, milles ta tuletas meelde Eckhart Tolle tõdemust: kui arvad, et oled enesearenguga kuhugi jõudnud, siis mine veeda aega oma vanematekodus – alles siis saad oma vaimsest arengust adekvaatse pildi.

Oleme isaga igapäevaelu küsimustes väga erinevad inimesed ja eriarvamustest põhjustatud naginad on varem olnud kerged ette tulema. Mulle meeldivad näiteks tühjad pinnad ja olen valmis asjade kappidest-sahtlitest välja võtmiseks paar lisaliigutust tegema, tema tunneb end aga mugavamalt, kui vajalikud asjad on käe-jala juures kasutusvalmis.

 Mõtlesin, kas hakkame oma mõnekuuse ühe katuse all viibimise ajal piike murdma või olen ma tõesti omadega kuhugi jõudnud ega mossita iga tühiasja peale. Nüüd, suve teises pooles, saan selle mõttekäigu peale vaid muiata. Olen õppinud, et kui lased teistel elada nii nagu nemad tahavad ega suru oma vaateid peale, siis laabub enamik asju. Pealegi, olen ju tema kodus. Natuke nagu siinne elanik, aga natuke ka nagu külaline.

Otste kokku tõmbamine

Mida lähemale jõudis üürikodu võtmete üleandmise päev, seda selgemalt tundsin, et üks pikem, rohkem kui kümneaastane peatükk minu elust on läbi saamas. See on olnud peatükk täis segadust, pisaraid, kohati sügavas augus olemist, enda mitte usaldamist, kahetsust, süüd ja paljusid teisi miinusmärgiga tundeid. Muidugi, seal oli ka palju ilusat, kuid kokkuvõttes jäi valu peale. Mis ei tähenda, et ma sooviksin selle osa oma elust kuidagi välja lõigata või ära kustutada. Elu on teekond ja teel võib ette tulla kõike.

Lõppevale etapile joone alla tõmbamine tähendas ka paljudest materiaalsetest asjadest vabanemist. Tundsin lausa füüsilist vajadust uude ellu kaasa võtta nii vähe vana kui võimalik ja sellepärast müüsin ära suure osa neistki vähestest asjadest, mis mul selleks hetkeks hinge taga olid: mööbli kogu täiega, viis-kuuskümmend raamatut, mida ma enam kunagi lugeda ei plaaninud, mõne rõivaeseme ja suure osa nõudest.

Toalilled andsin ära või leidsin neile heade inimeste juures hoiukodud. Igast asjast vabanemisega kaasnes väike kergendustunne, mis lõpuks tegi kokku suure. Oeh! ohkasin kõige sügavamast hingesopist, kui viimase riidekoti Uuskasutuskeskuse kogumispunkti viisin. Hoiulattu rändas lõpuks kõigest kaheteist kasti jagu kraami, arvestatav osa sellest raamatud.

Võtmete üleandmise päeva hommikul läksin sümboolselt oma kodumaja kohvikusse ja püüdsin kohvitassi taga aru saada, kas ma tunnen selle sammu pärast kurbust. Oli ju mulle see väike, maast laeni akendega pesake nii väga meeldinud. Pidin tunnistama, et kurb ma küll ei olnud. Mõtlesin, et äkki on minu sees pisut nukrustki? Mitte sinna poolegi. Olin uue eluetapi ees põnevil ja teadsin kindlalt, et teen õige sammu. Järgmisel päeval istusin oma kahe kohvriga bussi ja sõitsin rõõmsal meelel Muhusse.

Saar, kus aeg puhkab

Kohalikud turismiedendajad reklaamivad saart lausega: Muhu on saar, kus aeg puhkab. Alguses ei saanud ma sellele mõttele kuidagi pihta. Tormlesin linnarütmis endiselt siia-sinna: külastasin saarel elavaid sugulasi ja sõpru, keda polnud ammu näinud, pidasin Zoomis töökohtumisi – vahel mitu tükki päevas –, ja tegin iga paari nädala tagant pealinna asja. Mõtted olid laiali, tahtsin saareelust justkui viimast võtta, aga samal ajal ka linnas „kohal“ olla, olgugi, et enamasti virtuaalselt.

Ehkki ma polnud endaga rahul, et ma ei saanud argitempo aeglustamisega kuidagi hakkama, oli südames ometi hea ja kindel tunne: Muhusse tulemine oli kõige parem otsus, mida ma teha sain. Küll see rütm ka paika läheb.

Kui hiljem Krõõt Tarkmeelega selle artikli tarvis Muhu Portselaniaias pilte tegime, ütles ta lause, mis kõnetas mind väga: mida rohkem aega sa võtad, seda rohkem aega sul on. Just seda ma suve hakul tegingi – võtsin endale teadlikult aega.

Tõmbasin kohtumisi ja käike vähemaks ning veetsin rohkem aega omapäi. Korrastasin mõni aasta tagasi lahkunud emast jäänud lilleklumpe, rajasin paar köögiviljapeenart ning istusin mitte midagi tehes terrassil ja jälgisin, kuidas mesilased vana roniroosi õites toimetavad.

Jalutuskäigud venisid järjest pikemaks ja ma hakkasin aina rohkem märkama, mis toimub tee peal ja tee ääres. Kükitasin iga putuka-mutuka juures, nuusutasin raja äärde jäänud toomingaid ja sireleid ning piidlesin hirmu ja põnevuse seguga teeääri, et ega kuskil mõnda „vana sõpra“, ussi, pole, nagu Muhus on kombeks madude kohta öelda. Vahel sõin metsmaasikaid ja vahel hapuoblikaid. Vahel jäin seisma ja püüdsin võimalikult paljude lindude laulu üksteisest eristada. Mitmel korral hakkasid kõrva sookure huiked, mida ma oma lapsepõlve Muhust ei mäleta, aga mis sobivad siia suurepäraselt.

Mõnedele käikudele läksin koos isaga. Käisime näiteks kõigis kolmes Muhu surnuaias kõndimas, ehkki tegemist – lillede kastmist – oli meil vaid kahes neist. Eks surnuaiad ole vaiksed rahupaigad igal pool, aga siinsete kalmistute puude kohin ja tuule sahin tunduvad justkui teisest maailmast olevat. Eriti Hellamaa surnuaias, kus juba viiendat aastat puhkab minu ema. Mul on kombeks surnuaias käies emaga tema haual „jutustada“ ja nüüdki pidasin temaga maha nii mõnegi „vestluse“. Need mõtted ja tõdemused, mis on aastate jooksul nende jutuajamiste käigus minuni jõudnud, on mind palju aidanud.

Surnuaias tuli tahtmine üles otsida ka paari vanainimese hauad, keda ma oma varasest lapsepõlvest mäletan. Mõlemad käisid terve elu jooksul saarelt ära üksnes paar korda ja mõlema elu läks paraku nii, et surres polnud neil järel ühtegi lähemat sugulast. Üks neist pidi terve nooruspõlve hooldama oma haigeid vanemaid ja polnud mõeldav, et tal on kusagil mujal mingid oma unistused. Mõtlesin: milline õnn, et minul on vabadus minna ja tulla, saarelt ja saarele, unistada ja oma unistusi täita.

Jaanilaupäevaks kutsuti mind Hellamaa kirikusse appi. Kiriku rahval oli nimelt mõte pühakoja uksed lahti teha, et soovijad saaksid lähedaste mälestuseks küünla süüdata või kasvõi niisama kirikus istuda. Minu ülesandeks oli külastajad sisse juhatada, nende küsimustele vastata ning küünlaid ja väiksemaid meeneid müüa. Võtsin pakkumise hea meelega vastu, kuid veetsin enamuse ajast üksi, ilma külastajateta.

Tõtt-öelda oli mul selle üle hea meel, sest millal veel on inimesel võimalik kirikus mitu tundi ihuüksi olla. See jaanilaupäev moodustas terava kontrasti saarel veedetud paljude varasemate, nalja ja napsuste jaanipühadega.

Teistmoodi oli ka tunne, mis tuli koos mõistmisega, et ma ei peagi kohe-kohe linna tagasi kiirustama. Mu kodu on praegu ju siin, saarel, kus aeg puhkab.

Tempo rahunedes selginesid ka mõtted. Aina enam taipasin, et Muhus olemise aeg pole mitte uue eluetapi algus, vaid paus kahe etapi vahel. Otsekui hingetõmbehetk pärast kaost, kus toimuvad ettevalmistused uude ja põnevasse tsüklisse sisenemiseks. Uut lugu ei saa sündida, kui peas taovad vana trummi rütmid. Pausi on vaja.

Uue loomine

Ma ei tea praegu, mida elu toob ja milline näeb välja see uus peatükk, millest olen siin nii palju rääkinud. Usaldan elu kulgu ega hakka midagi, hambad ristis, läbi suruma või liiga täpseid plaane tegema. Nii saavad sündida kõige ägedamad asjad.

Tegelikult olen mõnesid märke sellest uuest peatükist vilksamisi juba näinud, õigemini tundnud. Need puudutavad mu enda suhtumist ja mõtteviisi. Vaatan põnevusega ettepoole ja võtan ootamatusi huvitavate võimaluste, mitte potentsiaalsete probleemide või ohtudena.

Peamine on see, et mu päevadele annab nüüd tooni rahulik rõõm elu üle, mida neis varem polnud üldse või kui oli, siis vaid üksikutel hetkedel.

Ja see rahulik ja kerge tunne hoiab mind ka pea ees uude peatükki tormamast. Ma ju tean, et ma lähen linna tagasi, küll ma aru saan, kui paus on läbi. Miskipärast juhatas elu mind seda võtma just siia, saarele, vanematekoju, ja ma olen selle eest üüratult tänulik.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Anne & Stiil.

Fotod artikli juurde tegi Krõõt Tarkmeel, pildistamise kohaks oli Muhu Portselaniaed.

Kõik persoonibrändi eksperdid räägivad otsekui ühest suust: kui sa ei kujunda oma brändi ise, tehakse seda sinu eest. Võib-olla sa teadvustad seda ja hoolitsed hästi oma sotsiaalmeedia kontode eest, aga lisaks sotsmeediale mängivad persoonibrändi kujunemisel olulist rolli ka Google’i otsingutulemused.

Kõige parem on, kui sealsel esimesel kohal troonib sinu enda veebileht, kus on välja toodud sinu eriala, oskused, teenused ja portfoolio ning tutvustatud sind pisut ka sellest küljest, mis jääb väljapoole tööd. Kui sul on mõni oma toode (kursus, raamat, t-särk), võib lehe küljes olla ka väike e-pood.

Kellel on isiklikust veebilehest kasu?

Sellest on kasu kõigil, kes soovivad end internetis nähtavaks teha ja tegelevad oma persoonibrändi arendamisega.

Kui oled juht või spetsialist ja soovid mõnes ägedas ettevõttes või riigiametis palgatööd teha, on sul võimalik oma põhjaliku veebilehega värbajatele silma jääda. Kogu sinu kohta käiv oluline info on ühes kohas, seda ei pea mööda internetti taga otsima. Pealegi, sa saad ette anda just sellise info, mida sa soovid, et sinu kohta teatakse.

Persooniveebi kaudu kujundad endale eksperdi mainet (või tugevdad seda), pannes lehele üles oma parimad tööd ja värskeimad artiklid.

Kui oled ettevõtja või vabakutseline, leiad oma lehe kaudu kliente, kontakte, esinemiskutseid ja koostööpartnereid. Mina saan näiteks öelda, et mul oli elu enne ja pärast seda veebilehte, kus sa praegu oled. See hakkas mulle esimesest nädalast kliente ja muid koostööpakkumisi tooma ning teeb seda suurepäraselt siiamaani. Veebileht on parim investeering, mis ma olen oma ettevõtmisse teinud, kui mitte arvestada investeeringut endasse ja oma oskuste arendamisse.

Oma veebilehte on sul vaja ka juhul, kui oled hea asja eest võitlev aktivist, kirjanik, kunstnik, kultuuritegelane või poliitik. Su veebileht on sinu platvorm, mis aitab su sõnumil levida ning võib tuua sulle uusi kontakte ning intervjuu- ja esinemiskutseid.

Ükskõik, millises valdkonnas sa tegutsed, aga kui kahtled, kas sul on ikka oma veebilehte vaja, siis ma julgustan sind seda ära tegema. Lihtsama veebilehe üles panemine ei ole kulukas ega keeruline. Küll aga on vaja läbi mõelda, mida sa oma tekstide kaudu lugejale öelda tahad.

Panin kirja põhimõtted, mida ma olen nii enda kui klientide persoonilehtede tekste kirjutades silmas pidanud. Saad neid omi tekste kirjutades kasutada.

Ära kopeeri ja ära heitu, kui sind kopeeritakse

Alustuseks eeskujudest. Kui su valdkonnas on keegi, kellel on äge persoonileht ja sa tahaksid endale samasugust, siis ära kopeeri. Ükskõik kui suurt kiusatust sa tunned, see ei too sulle loodetud tulemust, sest sul ei õnnestu kopeerida teist inimest. Pealegi, sina oled ju ikka sina. Sa tahad silma paista oma kogemuste, oskuste ja ainulaadsusega, mitte olla kellegi koopia.

Ja kui avastad, et keegi kopeerib sinu veebilehte, siis ei tasu sellest välja teha. Ta ei saa kunagi sinuks. Aja sina rahulikult oma asja, mõtlemata sellele, mida teised teevad. Kusagil jäi hiljuti ette mõte: obsess over your customers, not your competition ja ma ei saaks sellega rohkem nõus olla.

Aga hakkame peale.

Millest oma veebilehel rääkida?

Enne, kui tekstiplokkide juurde läheme, mõtle oma väärtustele, mida sa tahad tekstide abil edasi anda. Väärtused on sinu persoonibrändi oluline osa, mis ütleb, kes sa oled ja mis sulle tähtis on. Kas sinu väärtusteks on näiteks kvaliteet, usaldusväärsus, tiimitöö ja elurõõm? Või hoopis spirituaalsus, eneseteostus ja looduslähedus?

Väärtuste välja toomisel ma ei mõtle eraldi tekstiplokki „Minu väärtused”. Kui tahad, võid seda muidugi teha, aga minu meelest kõlab see liialt deklaratiivsena. Põimi oma väärtused tekstide sisse, nii samastub lugeja sinuga paremini.

Persooniveebi tekstiplokid võiksid olla järgmised.

Avalause või sõnum, mille järgi on lehe külastajal kohe selge, millega sa tegeled.

Minul on selleks praegu „Aitan sul kirja panna sinu toote, ettevõtte või su enda loo. Veebilehele, e-poodi, blogisse või raamatusse.” Aga siin võiks olla ka lihtsalt „Kirjutaja ja copywriter, kes aitab sul end tekstide abil nähtavaks teha” vms.

Treeneri ja terviseentusiasti Juhan Mikkori veebilehe algusesse kirjutasin näiteks sellise teksti: „Aitan sind targalt treenides paremasse füüsilisse ja vaimsesse vormi. Hinga õigesti, tee teadlikumalt trenni, säästa jõudu ja saavuta vähemaga rohkem.” Sest see on täpselt see, mida Juhan oma klientidele pakub.

Kogu Juhani veebilehe tekst on minu kirjutatud, mine pärast artikli lugemist vaatama. 🙂 (Juhani lehe kujundas Evelin Olev.)

Sinust… ehk siis „Minust”, „Saame tuttavaks” või „Minu lugu”

Räägi lühidalt oma lugu ning tutvusta ennast soojalt ja minavormis. See on muidugi maitseküsimus, aga mulle tundub alati natuke tehislik, kui kellegi isikulehel räägitakse temast kolmandas isikus. Minu meelest ei lisaks see ei autoriteetsust ega midagi muud head, kui mind tutvustav tekst algaks „Tere” asemel näiteks nii: „Jaana on kirjutaja ja copywriter, kellel on pikaaegne kogemus ja bla-bla-bla.” No ei.

Mõned inimesed kirjutavad endast teksti kolmandas isikus sellepärast, et enda kohta on häid asju justkui imelik öelda. Okei, aga kui sa lähed näiteks töövestlusele, kus sul TULEB enda kohta häid asju öelda, kas sa räägid endast ka siis kolmandas isikus?

Kui sa räägid minavormis sellest, mis sulle oluline on ja kuidas sa mind aitad, usun ma seda teksti palju rohkem ja mul tekib sinuga vahetum kontakt. Sinu lugu sinu enda sõnadega räägituna kõlab palju ehedamalt ja usutavamalt. Ära karda seda teha. 🙂

Aga veelkord, maitseküsimus. Kui tingimata tahad kolmandas isikus kirjutada, siis peaks olema selline kogu veebilehe tekst. Sel juhul ei saa teenusetekstides kirjutada „Ma aitan sul seda või teist probleemi lahendada”, vaid „Ta aitab”. Soovitan sul aga selle tõsiselt läbi mõelda, sest me ootame lugejatena veebitekstidelt järjest suuremat personaalsust ja mitteformaalsust (mis see parem sõna ongi…).

„Minust” leht (või kui tegemist on ühelehelise veebiga, siis vastav plokk) peaks edasi andma nii seda, kes sa oled ja mida sa teed, kui ka kirge selle taga. Miks sa teed, seda, mida sa teed? Mis sul silmad särama paneb?

Eriti mõjuv on, kui lisad teksti juurde ka väikse video. See meeldib Google’ile ka.

Teenuste või teadmiste-kogemuste kirjeldus

(Tahtsin „teadmiste-kogemuste” asemel kirjutada „ekspertiis”, aga ÕS ei luba. 😀 Olgu siis peale.)

Olenevalt sellest, kas soovid oma veebilehe abil leida kliente, tööandjat või koostööpartnerit, kirjelda oma teenuseid ja oskusi, mida sa pakud. Keskendu neid kirjeldades lugejale, mitte iseendale. Räägi, kuidas tema elu paremaks või mõnusamaks muutub ja miks just sina oled õige inimene teda aitama.

Tee seda võimalikult lihtsas keeles ja arusaadavas vormis. Kulunud soovitus, aga kehtib endiselt: kirjuta nii nagu sa räägiksid hea tuttavaga: arusaadavalt ja selgelt, mitte liialt ametlikult, aga mitte ka liiga familiaarselt. Sellepärast sõbraga rääkimise soovitus hästi ei tööta.

Lugeja kasud

Too eraldi bulletitena välja, kuidas lugeja elu pärast sinu teenuse kasutamist paremaks muutub. Veebitekste ei loeta algusest lõpuni nagu raamatut, sellepärast on hea sättida olulist infot lugejale ette ka kergemini haaratavas vormis. Vajadusel kasuta ka rasvast teksti, kursiivi ja allajoondusi.

Tagasiside

Küsi inimestelt, kellega oled koostööd teinud, tagasisidet teie koostöö, sinu teenuse, tähtaegade ja muu kohta, mis lugejale otsuse tegemisel oluline on. Pane veebilehele tagasiside juurde ka selle andja täisnimi, pilt ja vajadusel ka amet.

Kontakt

Too selgelt välja, millistes kanalites sinuga kontakti saab. Kui oled näiteks raamatu kirjutamisse süvenenud ja vaatad postkasti iga 3 päeva tagant, siis nii ütlegi. Kirja saatja teab siis, millal sinult vastust oodata on.

Kontaktide juurde pane ka lingid sotsiaalmeediakontodele.

Üleskutse

Ära unusta üleskutseid. Kontaktide juures on selleks „Võta ühendust” vms, teenuste juures „Saada päring”, „Osta” või midagi muud, mis parasjagu sobib.

Mida teha märksõnadega?

Sa tahad, et sinu veebilehele jõutakse esiteks sinu nime guugeldades. Selleks on hea registreerida omanimeline domeen ja veebileht sellele üles seada.

Aga kindlasti huvitavad sind ka muud märksõnad peale oma nime.

„Minust” tekstis kasuta oma nime ja ametit. Mina kasutasin näiteks sõnu Jaana, kirjutaja, copywriter. Kui oled eriti nutikas, sokuta minavormis teksti oma täisnimi. Näiteks teksti alla, allakirjutanu kohale.

Kui pakud teenuseid, siis nendel lehtedel kasuta otsisõnu, millega neid teenuseid otsitakse. Kirjuta loomulikult, ära kuhja teksti märksõnadega üle. Google pole rumal ja ka inimestel on ebameeldiv lõpmatute kordustega teksti lugeda. Kasuta märksõna H1-s, ühes H2-s ja mõnel korral tekstis sees.

Kasuta ära ka metatekstide võimalused. Mina olen oma avalehe metapealkirja ja -kirjelduse kirjutanud näiteks nii:

Ära unusta ka pildiallkirju ja alt-tekste. Ka see on hea võimalus märksõnu välja tuua.

Muidugi ei piirdu lehe SEO ainult märksõnade kasutamisega, aga sellest siin põhjalikult rääkida läheks liiale. Selleteemalist materjali on nii eesti kui inglise keeles piisavalt.

Veel põhimõtteid, mida persoonilehe tekste kirjutades silmas pidada

Edukat kirjutamist!

Või tahad, et mina su persoonibrändi tekstide eest hoolitsen? 🙂

Olgu see lugu hoiatuseks kõigile, kes on alles alustanud elu vabakutselisena. Freelancer olla on väga äge, aga sellel on ka oma pahupool. Sa võid töösse nii ära uppuda, et lõpuks kannatab nii töö ise kui ka kogu su ülejäänud elu.

(Diskleimer. Ma pole psühholoog, ma lihtsalt räägin, mis minuga juhtus ja mida ma tegin, et sellest jamast välja tulla. Lõpuks annan mõne soovituse ka.)

Minust sai vabakutseline copywriter ja kirjutaja 2017. aastal. Olin juba rohkem kui aasta palgatöö kõrvalt oma asja ajanud, mul oli korralik kliendibaas, algaja kohta väga okei veebileht ja megasuur hulk pealehakkamist. Kui ma Rahva Raamatu, oma viimase tööandja ukse enda järel kinni panin, polnud mul tuleviku ees kõige vähematki hirmu. Sest no tegelikult ka, mis oleks olnud kõige jubedam asi, mis oleks juhtuda saanud? Oleksin pidanud tööle tagasi minema?

Aga see, et ma hakkamasaamise pärast hirmu ei tundnud, ei tähendanud, et ma poleks mõistnud: kui ma piisaval hulgal tööd ei tee, ei suuda ma end ära elatada. Lisaks igakuistele üürimaksetele olid ka muud kulud, mille eest tuli hoolt kanda.

Alguses oli kõik hästi

Olin varem olnud kohutav unekott ja arvanud et raskusteta varane ärkamine minuga selles elus küll kokku ei käi. Vale! Mulle meeldis mu töö sedavõrd, et panin kella juba viieks helisema. Varased tunnid sobisid kirjutamiseks ülihästi. Isegi kui õues oli veel pime, tõmbasin kardinad eest, tervitasin akna taga olevat vahtrapuud (tegelt ka) ja asusin tööle. Ja nii kuni õhtul 6–7-ni välja.

Muidugi polnud see iga päev nii, aga suures plaanis küll.

Kui sa alles alustad vabakutselisena, siis võtad vastu kõik tööd, mis pakutakse. Sest raha peab ju teenima. Noh, ja siis võib juhtuda, et kõigi tööde valmis jõudmiseks pead sa ka nädalavahetused appi võtma.

Pole hullu, saame hakkama.

Olin umbes pool aastat niimoodi töötanud, kui mul tuli mõte oma hea sõbra Rain Siemeri kasvajaga võitlemise lugu raamatuks vormida. Rain oli nõus. Tegime suure hulga intervjuusid ja ma asusin kirjutama. Mulle ülisuperväga meeldis seda teha. Ehkki lugu on karm, nautisin raamatu kirjutamise protsessi lausa nii palju, et tegin seda kõigi teiste tööde kõrvalt.

Saime raamatule palju head tagasisidet ja 2019. a alguses tegi kirjastus Helios mulle pakkumise järgmine raamat kirjutada. Suure õhinaga võtsin pakkumise vastu. See polnud aga mitte ühe eluperioodi, vaid terve elu lugu. Mis tähendas kõvasti rohkem kirjutamist.

Et käsikiri tähtajaks valmis saada, kirjutasin sõna otseses mõttes terve kevade ja suve. Tagantjärele tarkusena võtsin projekti alguses liiga tšillilt ja nii juhtuski, et viimased kaks kuud istusin sisuliselt ainult kirjutuslaua taga või magasin.

Kui raamat valmis, oli megauhke tunne. Tähistamiseks aega polnud, sest copy-kliendid tahtsid teenindamist ja üür maksmist. Ma ei teinud isegi nädalast pausi, vaid panin kohe edasi.

Nii.

Sain aru küll, et see töötempo pole päris okei ja otsustasin, et järgmisel, 2020. a suvel puhkan terve kuu järjest ja ei mingit raamatut!

Saabus kevad 2020. Covid. Kuna keegi ei teadnud, mis saab, ja polnud kindel, kas mul ühtegi klienti alles jääb, võtsin vastu pakkumise järgmine raamat kirjutada. Suva see suvepuhkus.

Selle raamatu kirjutamisega läks samamoodi nagu eelmisega. Alguses veidi lebomalt, nii et sain kõrvalt ka copy-kliente teenindada, ja lõpuks täielikult hullu pannes.

Taaskord ei puhanud ma pärast raamatu valmimist nädalatki.

Ma saan aru küll, et jutt läheb juba igavaks, aga kui saabus aasta 2021, kordus täpselt sama stsenaarium.

Midagi on valesti

2021. aasta suvel tulid esimesed märgid, et kõik pole enam okei. Tahtsin ainult magada, varane ärkamine oli ammu unustatud. Uute copy-päringute peale ma ei rõõmustanud, vaid kirtsutasin nina. Hakkasin kahtlustama, et see töö polegi vist tegelikult see, mida ma teha tahan.

Tööpäevad olid endiselt pikad, aga tehtud jõudsin järjest vähem. Vahtisin aknast välja, lugesin astroloogiasaite (noh, et kas miski tuleb mind päästma, rahalaev näiteks) ja jõin tööstuslikes kogustes kohvi. Et ärkvel püsida, ja maitse ka meeldis.

Kui varem oli tuju üles-alla käinud, siis 2021. a teises pooles oli see püsivalt halb. Elukaaslasele vaatas igal õhtul vastu mossis nägu, kes ütles, et ei, ma ei saanud ka täna midagi tehtud ja mul on nii halb tuju, palun tule lohuta mind. Mõtlesin endiselt, et mulle lihtsalt ei meeldi see töö enam.

Hakkasin töökuulutusi vaatama. Midagi huvitavat polnud, nii et lasin aga oma asja edasi.

Mulle on eluaeg mukkimine ja sättimine meeldinud, aga ma ei teinud seda enam. Mis küünelakk? Milleks? Mis uued riided? Raha pole ja ma ei käi ju kontoris. (Selle asemel olin poole päevani pidžaamas ja hommikumantlis.)

Elukaaslasega jalutama minemine tundus kohutav koorem. Miks ma pean tulema? Ilm on kehv ja ma lihtsalt ei jaksa.

Kui ta tahtis mu töö teemal midagi arutada, muutusin trotslikuks küünikuks, kes virises, kui mõttetu see töö on: teed ja teed ja raha ikka pole.

Aknast välja vaatamise eest üldiselt keegi raha ei maksagi. Ja kuna ma argipäeviti midagi tehtud ei saanud, siis pidin “töötama” ka nädalavahetustel. Mis tähendas seda, et ma vahtisin ka siis ilma suuremate tulemusteta lihtsalt niisama arvuti taga. Selle asemel, et õue minna ja puhata.

Juukseharjale hakkas järjest rohkem karvu jääma. Jälgisin seda trendi murelikult, kuni ühel hommikul duši all olles tundsin, kuidas terve salk juukseid koos veega mööda selga alla voolab. Paanika kuubis. Tuli tõdeda, et mu paksust patsist oli alles ainult roots ja ma lasin oma pikad juuksed ära lõigata. Tagantjärele olen lühema soengu üle muidugi rõõmus. Kannan seda siiamaani, ehkki juuksekasv on ammu taastunud.

Olin kogu aeg oma seksuaalsusega väga heas kontaktis olnud, aga nüüd puudus mul seksi vastu peaaegu igasugune huvi. Võib-olla mängis oma rolli ka see, et ma ei meeldinud endale enam napis pitsöösärgis, rääkimata pesust. Olin nimelt vargsi endale 6 lisakilo kogunud ja minu kasvu kohta on seda üsna paras ports. Ma lihtsalt ei tundnud ennast enam iseendana. Ma ei söönud rohkem kui varem ja sellepärast ajas seletamatu kaalutõus mind veelgi rohkem stressi.

Mul polnud enam mitte millekski energiat. Ma ei hoolitsenud ei enda, elukaaslase ega meie kodu eest. Nägin kõike mustades värvides, vähesed asjad tegid rõõmu. Kõige hullem kogu selle jama juures oli see, et ma ei saanud aru, mis mul viga on.

Arvasin, et mu jõuetus ja energiapuudus on äkki valest toidust (või vanusest, aga selle peale ma väga palju mõelda ei julgenud). Tegime elukaaslasega Eric Edmeadesi Wildfiti toitumisprogrammi. Jätsime ära suhkru, kohvi, jahu, piimatooted ja veel midagi. See tõi tõesti uue hingamise ja rohkem energiat, aga varsti saabusid jõulud ja ma küpsetasin kaksteist plaaditäit piparkooke. Kohviliitrid taastusid ka.

Panime elukaaslasega suuri lootusi 2022. aasta jaanuaris toimuma pidanud kuuajasele Mehhiko-reisile. Pidin seal tööst täiesti eemal olles otsustama, kas ma tahan veel kirjutaja olla või pole see ikka minu tee ja ma peaksin tegema midagi muud.

Ka minu uus veebileht oli ootel. Pole ju mõtet seda valmis teha ja raha alla panna, kui ma kuu aja pärast pliiatsi lõplikult nurka viskan. Türkiissinise ookeani kaldal otsustasin siiski, et hakkan Eestisse naastes uuesti kirjutajaks.

Selgus

Veebruaris reisilt tagasi tulles tegelesin esimesel tööpäeval administratiivsete asjadega. Vastasin meile, täitsin tabeleid, maksin ja saatsin arveid. Õigupoolest polnud saata eriti midagi, sest tehtud tööde hulk oli ikka päris õhukeseks kuivanud.

Teise päeva hommikul tegin arvuti lahti, et ühe hea püsikliendi teksti kirjutama hakata.


Vahtisin kangestunult ekraani. Panin silmad kinni ja kujutasin ette, kuidas ma arvuti läbi akna välja viskan, nii et see lendab üle majakatuste ja prantsatab keset Mere puiestee trammiteed (elasime Rotermanni kvartalis) mitmeks tükiks. Läksin voodisse, tõmbasin pleedi üle pea ja nutsin end magama.

Kui nädala lõpuks oli kogunenud ainult 6 töötundi, sain aru, et asi on väga-väga halb. Puhkusest polnud midagi kasu, kõik tööga seonduv ajas endiselt oksele. OK-SE-LE! Kõige muu suhtes olin täiesti ükskõikne, ainsad erandid olid võib-olla ainult kohvi joomine ja magamine.

Õnneks saabus varsti minu korraline terapeudiaeg. Ma ei mäleta, millest me oleks pidanud muidu rääkima, aga nüüd ütlesin, et tead, ma ei suuda enam töötada.

Sai selgeks, et olin täiesti läbipõlenud. Kõik ressursid olid otsa saanud ja toss oli väljas. Nii võib juhtuda, kui endale viis aastat järjest puhkust ei anna.

Ma polnud ise selle peale tulnud, ehkki tagantjärele tarkusena olid kõik märgid olemas. Arvasin, et ju olen isu täis kirjutanud või et pean lihtsalt natuke puhkama.

Vaatasime terapeudiga mu elukorralduse üle, mille tulemusel tegin järgnevatel nädalatel mitmeid olulisi muudatusi. Pean neist siiamaani kinni.

Esimese asjana viskasin kodust kirjutuslaua välja. Elasime väikses korteris, kus ma lauda kogu aeg nägin. Sisuliselt elasin kontoris.

Teiseks otsisin endale Facebooki kaudu töölauda mõnes toredas valgust täis kontoris. Et saaks kodust välja ja mis veelgi tähtsam – teiste inimeste sekka. Pakkumisi tuli rõõmustavalt palju, nii et mul oli isegi raske valida.

Kolmandaks keelasin endale nädalavahetustel töötamise. Terapeut ütles, et inimene peab alati vähemalt kaks päeva järjest puhkama, ühest on vähe.

Neljandaks tähistan nüüd iga väiksema või suurema projekti lõppemist. See ei tähenda mullijoogi avamist – vahel seda ka –, vaid lõõgastumist ja tehtud tööst rõõmu tundmist. Terapeut nimetas neid hetki laadimispunktideks. Uskuge, töötab.

Viiendaks seadsin endale kindlad reeglid meilide lugemiseks. Ma ei vaata nädalavahetustel ja õhtuti pärast tööd postkasti, sest muidu ei saaks mõtteid üldse eemale.

Kuuendaks loobusin igapäevasest kohvijoomisest. Uneteadlase Matt Walkeri sõnul taluvad inimesed kofeiini väga erinevalt ja mina kuulun nende õnnetute hulka, kelle kohv teeb ärevaks ja paneb käed värisema. Kohvist loobuda oli kahju, aga rahulik olek ja kvaliteetsem uni (magan vähem, aga paremini), mis loobumisega kaasnes, on minu jaoks palju suurema väärtusega. Nüüd joon kohvi harva ja püüan piirduda ühe tassiga.

Seitsmendaks vaatan hoolega, mida söön. Valin seda, mis annab mulle palju energiat ja toitaineid. Aitäh, Eric, Wildfiti ja roheliste smuutide eest! (Muidugi ma pole mingi pühak, aga suures plaanis hoian asjad joonel.)

Kaheksandaks valin töid, mis mulle rõõmu teevad. Selle mõtteni jõudsime Madis Markiga proovi-coachimise käigus. Olen oma kirjutajaeluga sealmaal, kus päringuid on rohkem, kui ma jõuan ära teha. See annab mulle võimaluse valida teadlikult neid valdkondi, mis mind inspireerivad ja rõõmustavad.

Üheksandaks teen regulaarselt trenni. Teen hatha joogat, Shalini Mody GraceFiti ja jooksen. Lisaks lihastele ja liigestele saab liikumisest kasu ka aju. Teaduslikult tõestatud.

Kümnendaks planeerin puhkuseid. Palgatöötajad puhkavad vähemalt 28 päeva aastas. Freelancer PEAB sedasama tegema. Märgin puhkuse kalendrisse ja sätin oma töid selle järgi.

Ja nii ääremärkuse korras: astroloogiasaitide lugemise lõpetasin ka ära.

Pärast esimesi kontori-nädalaid hakkas vaikselt elu sisse tulema. Juba enda igal hommikul ilusaks tegemine mõjus hästi. Nad ütlevad, et läbipõlemisest pole võimalik nii kiiresti välja tulla, aga mul hakkas küll üsna ruttu parem.

Umbes poolteist kuud pärast muudatuste tegemist tundsin ühel õhtul esimest korda pärast mitut aastat, et tuleks juba hommik, saaks kirjutama hakata. Juuuhuuuu! See mõte tegi mind üliväga rõõmsaks. Sain aru, et kirjutajatöö on ikkagi see, mida ma tahan teha.

Praeguseks on n-ö uue elu algusest möödas üle poole aasta ja ma ei saaks olla rohkem rahul. Tööaeg on töötamiseks ja muu aeg sõpradega kohtumiseks, lugemiseks ja lihtsalt elu nautimiseks. Puhkus on kalendrisse märgitud ja elu jälle ilus.

Pean kahjuks ütlema, et minu suhe vastu ei pidanud ja selle poole aasta sisse jäi ka emotsionaalselt ülimalt raske lahkuminek. Üks armas sõber ütles hiljuti, et ma ei pisendaks ennast, väites, et minuga oli raske koos olla. Tõele näkku vaadates tuleb paraku tunnistada, et just nii oligi. Kuna olin ise energiast täiesti tühi, võtsin seda oma kaaslaselt. Keegi ei jaksa aga lõputult teist inimest püsti hoida, nagu ütles mu hea terapeut.

Mida ma sellest kõigest õppisin? Sain teada, kui oluline on puhkamine. Täielik juhe­seinast­väljas­olemine, et pea tühjaks saaks. Kui oled leidnud selle valdkonna, mis sulle tõeliselt meeldib, siis on liigagi lihtne puhkamisele vilistada ja töö tegemisega üle piiri minna.

Teiseks õppisin enda vastu lahke olema. Ma ei nääguta enda kallal, kui mõni päev pole olnud nii produktiivne, nagu oleksin soovinud. Kiidan end, kui midagi on läinud hästi, ja kui päeva jooksul satub ette mõni peegel, siis naeratan endale, ükskõik kui totakas see kõrvaltvaatajale tunduda võib.

Kolmandaks sain kuhjaga paarisuhtega seotud õppetunde, millest enamik mahub ühte soovitusse: rääkige teineteisega. Nii siis, kui ajad on head, kui ka siis, kui suhtetaevasse on ilmunud esimesed pilved.

Kokkuvõtteks ja teistele vabakutselistele soovituseks

Aga kui kohv sulle halvasti ei mõju, siis pane edasi ja joo minu eest ka. 🙂

Sul on korralik e-pood, suurepärased tooted ja kvaliteetsed pildid, aga tootekirjeldused on kehvavõitu või päris puudu?

Kui teed tootetekstidesse kasvõi mõne alloleva soovituse abil muudatusi, on tõenäoline, et tõusevad ka müügid.

Tea, kellele sa kirjutad

Tootekirjelduse kirjutamisel on väga oluline teada, kes on sinu toote ostja ja millist probleemi su toode tema jaoks lahendab.

Mis talle selle toote juures oluline on? Mis talle elus üldse tähtis on? Milliseid sõnu ja väljendeid ta selle toote kirjeldamisel kasutab? Mida ta toote ostmise juures pelgab? Millega ta kardab, et see toode hakkama ei saa? Kas ostja on noor või vana jne.

Kui oled oma kliente küsitlenud, siis on sul need asjad teada.

Peamine, ära unusta, et sa kirjutad inimesele, mitte masinale. Kasuta julgelt sina-vormi, samamoodi nagu sa räägiksid tootest oma heale tuttavale.

Kirjelda, mis kasu ostjal tootest on

Jep, vana hea müügitekstide kirjutamise põhitõde: ära kirjelda toote omadusi, kirjelda kasu.

Vaata seda niipidi: kui kirjeldad toote omadusi, teed seda enda seisukohast (mu tootel on nii palju vidinaid ja omadusi, kui ägeda asja ma olen teinud!), aga kui kirjeldad kasu, tunneb lugeja, et see asi on tema jaoks.

Selle asemel, et öelda: Lehepuhur teeb kõigest x detsibelli müra, ütle: Su pereliikmed ja naabrid ei teagi, et sa igal septembrikuu laupäeval lehepuhuri käima tõmbad. See peaaegu ei teegi häält! (Siit kumab läbi mu “armastus” lehepuhurite vastu ja see näide kuulub praegu veel ulmevaldkonda, aga point on ilmselt arusaadav.)

Tee lugejale puust ja punaseks, kuidas tema elu nüüdsest paremaks muutub.

Tee tehnilised andmed huvitavaks

Eelnev ei tähenda, et tehnilised andmed poleks üldse olulised. Näiteks elektrooniliste vidinate puhul on need asendamatud.

Aga et nii spetsialist kui teemakauge ostja toote omadustest aru saaksid, kirjelda lisaks mõõtude, omaduste, koostisosade jne välja toomisele, mis kasu neist on.

Näiteks:

X arv programme, et kokkamine oleks kiire ja muretu.
Sisaldab vähe süsivesikuid, et aidata sul kaalu kontrolli all hoida.
Valmistatud mahetatrast, et su kehas oleks vähem mürke.
X (kaamera omadus), et saaksid ka hämaras häid pilte teha.

Lisa emotsiooni

Teksti lugejal peaks tekkima tunne, et ta juba kasutab seda toodet. Ja oi, kui mõnus see on! (Või mis iganes muu positiivne emotsioon on sinu toote puhul sobilik.)

Sa otsustad, et täna rohkem jäätist ei söö. Paned karbile kaane peale ja lükkad selle külmkapi alumise sahtli tagumisse nurka. Korras! Aga siis kuuled, kuidas see siidine patt su nime läbi külmkapi ukse hüüab. Alguses vaikselt, ja siis järjest valjemini ja valjemini.

Sa ei suuda kiusatusele enam sekunditki vastu panna, haarad lusika ja…

Näiteks midagi sellist. Seda muidugi juhul, kui selline tekst ettevõtte üldise tooniga kokku läheb.

Võib ka leebemalt ja lühemalt, aga hea oleks, kui lugeja kujutlusvõime tööle hakkaks.

Väldi stampväljendeid

Need on sellised väljendid, mida kasutatakse ilma nende sisu peale suurt mõtlemata, aga mis tegelikult lugejale kuigi palju infot ei anna.

Näiteks.

Kliendisõbralik. Mida see tegelikult tähendab?
Parim valik. Sama küsimus. Miks see parim valik on?

Stampväljendeid on lihtne vältida, kui sa ütled selges ja lihtsas keeles, mida see toode kasutaja heaks teeb.

(Jah, ma olen nagu katkine grammofon, aga selge ja lihtsa väljendusviisi plaati ma käian edaspidistes postitustes ka.)

Üllata lugejat väikse naljaga

Kumb teeb suurema tõenäosusega ostu: inimene, kes luges haigutama ajavat tootekirjeldust või keegi, kellele tõi see tekst naeratuse näole?

Kui see läheb sinu brändi üldise tooniga kokku, siis ole tootekirjelduste kirjutamisel mõõdukalt nutikas ja vaimukas.

Liigne naljategemine on tüütu, aga väike vimka, mis paneb lugeja muigama, on igal juhul teretulnud.

Kasuta märksõnu

Et Google saaks aru, mida sa müüd, kasuta märksõnu, millega soovid, et see toode otsingutulemustes välja tuleks. Tee seda toote nimes ja olenevalt kirjelduse pikkusest kord-paar tekstis sees.

Ära siiski unusta, et sa kirjutad inimesele, mitte Google’i robotitele.

Tee kirjeldus lihtsasti loetavaks

Ära aja kirjeldust liialt pikaks (tegelikult oleneb see jällegi tootest) ja esita see nii, et seda oleks mugav lugeda.

Kui tekst on valmis, vaata üle, milline see visuaalselt välja näeb. Ühes pikas plokis teksti ei jaksa keegi lugeda. Kasuta reavahesid, vahepealkirju, bulleteid, rasvast kirja jm, mis muudab teksti mugavalt skännitavaks ja silmale paremini haaratavaks.

Head kirjutamist!

Kas sul on mõnikord pärast mõne teksti lugemist tunne, et aju lausa kärssab? Loed ja loed, aga aru ei saa, mida öelda tahetakse. 

Minul juhtub see mõnikord siis, kui satun lugema veebiteksti, mis on stampväljenditest nii pungil, et ettevõtte enda hääl ei kostu nende tagant välja.

Olen kokku kogunud mõned sagedamini levivad väljendid, mis ei tee ühelegi veebile head. Esiteks sellepärast, et neid kasutatakse nii palju ja teiseks sellepärast, et need ei anna edasi seda mõtet, mida sa tegelikult oma (tulevastele) klientidele öelda tahaksid.

Igaks juhuks ütlen ka, et see pole maailma lõpp, kui sa oma lehelt mõne sellise väljendi leiad. See, et sa midagi kirja pannud oled, on juba väga hea. Aga mida täpsemini ja selgemini sa oma mõtte edasi annad, seda parem.

Hakkame peale.

Loome kliendile väärtust

Ma pean siin paarile turunduskoolitajale otsa vaatama, kes selle väärtuse loomise džinni pudelist välja on lasknud, sest tundub, et tagasi toppida on seda võimatu.

Minu mõte on see, et kui sa ütled, et sa lood kliendile väärtust, siis see lause ei tähenda minu kui kliendi jaoks mitte midagi. 

Mis see väärtus täpsemalt on? Mida sa minu heaks tegelikult teed?

Ütle otse, kuidas sa mulle kasulik oled. Ma igaks juhuks kordan: mida täpsemini sa oma sõnumi veebilehe külastajale esitad, seda parem. 

Esiteks hoiab selge mõttega tekst külastajat lehel ja teiseks saab ta ju niimoodi paremini aru, miks ta sinu toote või teenuse ostma peaks.

Meie eesmärk on pakkuda terviklahendust

Kas te pakute terviklahendust või te alles püüdlete selle poole?

Ära ütle, mida te tahate teha, vaid mida te teete.

Näiteks:

Sa ei pea oma aega mitme teenusepakkuja otsimise peale kulutama, meie käest saad terviklahenduse. 

Teostame töid

Okei, sellega on nii ja naa. Mõnikord tõesti ei saa teistmoodi, kui öelda, et te teostate töid. Aga mis tööd need on, mida te teete. Kas te saete puid? Või te hooldate arvuteid? Või te küpsetate sünnipäevatorte?

Kui vähegi võimalik, püüa selle väljendi asemel leida midagi muud.

Hoolime kliendist ja tema heaolust

Kui ma seda veebilehe külastajana loen, siis mul tekib küsimus, kes on see klient, kellest hoolitakse? Aga kuidas jääb minu heaoluga?

Selle asemel kasuta sina-vormi ja pöördu minu kui lugeja poole otse.

Näiteks.

Meie jaoks on väga tähtis, et sa jääksid meie teenusega rahule ja sellepärast… 

Oleme turuliidrid, suurimad, vägevaimad jne

See on väga tore, aga mind kui ostjat ei huvita see absoluutselt. Mina tahan head kaupa või teenust, ja võimalikult kiiresti. See, et te olete suurimad ja turuliidrid, ei oma mingit tähtsust. 

Räägi parem, kuidas su kaup või teenus mulle kasulik on ja mu elu paremaks või toredamaks muudab. See veenab mind palju paremini “Osta” nuppu vajutama.

Parima teenuse pakkumiseks omame

Ära ütle “omame”. Ütle “meil on”. 

Näiteks.

Selleks, et sa saakisme sulla pakkuda tõesti parimat … (täida lünk oma teenusega), on meil…

Vot nii. 

Võimalik, et ma uuendan seda artiklit, kui veel mõne “lemmikväljendi” peale satun. 🙂

Kas tead, miks on müügitop raamatupoodides alati nii prominentsel kohal?

Sest meile meeldib osta asju, mille teised on juba heaks kiitnud. 

Sama lugu on ka sinu toote või teenusega. Kui ma näen, et teised on sinu suurepärase toote, suhtumise ja teenindusega rahul, siis ostan ka mina sinu käest palju kergema südamega.

Mis see kerge või raske süda siia puutub?

Väga otseselt. 

Keegi ei taha osta viletsat kaupa ega ajada asju mingi kahtlase kaupmehega, kes kaob pärast raha kätte saamist ära, kirjadele ei vasta ja (võimalikke) probleeme ei lahenda.

Me tahame müüjat usaldada ja nii palju kui see võimalik on, kindlad olla, et saame hea diili. 

Teiste klientide tagasiside on üks paremaid usalduse tekitamise vahendeid. 

Kust ma tean? 

Üks möödunud aastal tehtud uurimus ütleb, et üle 90% veebikasutajatest loeb teiste klientide jäetud tagasisidet ja tervelt 84% võtab seda samamoodi nagu sõbra antud soovitust!

(Muidugi on need numbrid olenevalt valdkonnast erinevad, restoranide ja hotellide kohta jäetud tagasisidet loetakse ilmselt suurema huviga kui mõnda teist. Sellegipoolest peaksid need numbrid igaühe vutt-vutt tagasisidet hankima panema.) 

Kui keegi mõtleb, et laseb nüüd näppudel nobedasti käia ja kirjutab endale paarkümmend kiidulaulu valmis, siis hoidku oma hobuseid.  

Tagasisidest on kasu AINULT siis, kui see on päris.  Jep, koos täisnime ja näopildiga. Olenevalt valdkonnast tuleb kasuks ka tagasiside andja ametinimetuse välja toomine. 

Aga kuidas sellist tagasisidet saab?

Väga lihtsalt. Seda tuleb küsida.

Usun, et kõigil neil toredatel inimestel, kes minu tööle on tagasiside andnud, oleks olnud oma ajaga palju tähtsamatki peale hakata, aga kuna ma kenasti küsisin, siis avaldasid nad sama kenasti oma arvamust.

Sina võid ka nii teha. 

Et tagasiside andmine oleks vastajale võimalikult lihtne, anna talle ette mõned küsimused. Vastuste abil on juba lihtne väike tekst kokku panna.

Hea oleks, kui tagasiside kirjeldaks olukorda enne sinu toote kasutamist, mida see toode tegi ja milline on olukord nüüd. 

Võta appi näiteks selline küsimustik:

  1. Kas sul oli meie koostöö alguses … [sinu toote/teenuse] suhtes kahtlusi või ootusi ja mis neist sai?
  2. Mis sulle meie koostöö juures kõige rohkem meeldib?
  3. Palun nimeta … [toote/teenuse] paar head omadust.
  4. Kas sa soovitaksid seda teistele? Miks?
  5. Tahaksid midagi lisada?

Aga see…  ei ole veel kõik!

Selleks, et tagasisidest võimalikult palju kasu oleks, küsi viimasena, kuidas sa saaksid oma toodet-teenust veelgi paremaks muuta. Milline osa protsessist oli vastaja arvates kõige nõrgem, ja miks?

Neid vastuseid sa ei pea veebilehel presenteerima, küll aga võib sulle sülle kukkuda väga häid ideid, mille abil oma toodet-teenust paremaks teha ja konkurentidest jälle sammukese ette saada. 

Muuda oma toode või teenus nii heaks, et kliendid ise kirjutavad sulle

Võib muidugi juhtuda, et sul on lihtsalt nii rokkiv teenus või kaup, et kliendid ise kirjutavad sulle, kui palju lihtsam, parem või mõnusam nende elu pärast sinu toote või teenuse kasutamist on. 

Nüüd pole muud, kui teha sellisest kirjast screenshot ja küsida kirja saatjalt, kas ta lubab seda sinu veebis pildina kasutada. (Muidugi lubab!)

Näiteks nii:

Hakka tagasiside kogumisega vaikselt peale ja varsti näed, kuidas kliente juurde tuleb.

Sul on olemas märksõnaanalüüs ja sa tead, et peaksid olulisematele märksõnadele vastavad artiklid kirjutama, aga kust ideid võtta?

Või sul on sellised artiklid olemas, aga sa tead, et Google’ile meeldib uus sisu ja sa isegi kirjutaksid seda, aga jällegi: kust, pagan, teemasid saaks?

Ideede leidmine ei ole raske, kui sa tead kasulike artiklite kirjutamise põhitõde: vastata tuleb klientide küsimustele.

Kust neid küsimusi leida, on juba omaette küsimus, aga õnneks pole see raske. Kohe näitan.

Kirjuta sellest, kuidas midagi teha

See huvitab alati. Kui sa müüd näiteks tänavakive, siis kirjuta artikkel tänavakivide paigaldamisest. (Olgu, võib-olla liiga nišikas näide, aga kuna ma just hiljuti sellise artikli kirjutasin – ja ma võin une pealt öelda, kuidas need pagana kivid paika panna tuleb – siis tuli see esimesena meelde.)

Kui sa müüd mingeid huvitavaid vidinaid, siis kirjuta sellest,

Selliseid artikleid loevad ka inimesed, kellel su toodet veel ei ole, aga usu, nad tahavad enne ostu tegemist aru saada, mis värk sellega on.

Igatahes, said mõttest aru. N-ö how-to või kuidas-teemasid, millest inimesed tahaksid eesti keeles lugeda, on mustmiljon, aga mida pole, on vastavad õpetused ja artiklid.

(Muide, kui ma ütlen „kirjuta”, siis tähendab see sedasama, mis „tee video”.)

Kirjuta sellest, kuidas käib sinu toote või teenuse ostmine

Võib-olla sa tegutsed valdkonnas, mis pole nii igapäevane nagu leiva või saia müük. Siis võib sinu lehe külastajal tekkida õigustatud küsimus, mida sinu teenuse tarbimiseks tegema peab.

Kui lähme nendesamade tänavakivide juurde tagasi, siis kirjutasin hiljuti teksti sellest, kuidas tellida endale tänavakivide lasuurimise teenust. Seletasime lahti, mida ja millal teeb tellija, mida ja kuidas teeb teenusepakkuja, ja mis sellest lõpuks välja tuleb.

Artikli lõppu pane kindlasti nupp, mis kutsub lugejat tegema esimest sammu ehk sinuga kontakti võtma, aega broneerima vms.

Räägi oma müügiinimeste ja klienditeenindusega

Millal sa viimati nende käest uurisid, mis klientidele muret teeb? Liiga ammu, eks ole?

Klienditeenindus on kasulike artiklite kullaauk, sest inimesed ju kogu aeg küsivad midagi.

Külasta foorumeid ja Facebooki gruppe

Vaata, mis teemadel inimesed sinu valdkonnas arutlevad ja millisest küsimusest need teemad alguse said. „Kas keegi oskab öelda, kuidas … ?” jne.

Vasta neile ometi. 🙂

Üks-ühele intervjuud klientidega

Timo Porval (kes üldse avastas, et ma oskan kirjutada ja on mind sest ajast peale mentordanud) on mulle algusest peale rääkinud, kui oluline on veebilehe tegemise juures klientide ehk tulevaste veebikülastajatega vestlemine. Seda siis Timo enda ametist, veebilehtede struktuuri tegemisest lähtuvalt.

Aga teksti kirjutamise seisukohast on see veelgi olulisem!

Kindlasti salvesta intervjuu, sest lisaks kliendi küsimustele ja teemadele saad sealt ka väga olulisi väljendeid ja emotsiooni, mille saad oma kirjatükkidesse sisse panna. See on kõva valuuta.

Tööriistad blogiteemade leidmiseks

Jep, sellised asjad on olemas. Üks on näiteks https://answerthepublic.com/ ja teine https://answersocrates.com/.

Need tööriistad leiavad vastavalt sinu sisestatud märksõnale küsimused, mida inimesed on Google’ist otsinud. Geniaalne.

Kas su elu läks lihtsamaks?
Väga hea.

Usud, et saame koos su klientidele vinged tekstid kirjutada? Väga hea, ma usun ka.

Võta ühendust ja hakkame peale! : )