Raamatusoovitus: Dave Grohl “The Storyteller: Tales of Life and Music”

Lapsena oli mul oma noorema õe meelehärmiks kombeks välismaa nätse ja komme nii kaua alles hoida, et mõnikord läksid need enne vanaks, kui ma neile hambad sisse lõin. Piiritagust kraami sai üliharva ja ma tahtsin selle söömist nii kaua edasi lükata kui võimalik.

Kommidega ei suuda ma sellist trikki juba ammu enam teha, aga Dave Grohli “Storyteller: Tales of Life and Music” on maiuspala, mille lugemisega viivitasin lausa paar aastat. Ma lihtsalt teadsin, et see meeldib mulle väga.

Ja mul oli õigus.

Ma ei ole kunagi ühegi muusiku tulihingeline fänn olnud ja Nirvana-vaimustus, mis paljusid mu eakaaslasi 90-te keskel tabas, jättis mind puutumata. (Kodus oli Nirvanat kuulda küll, bändi fännas mu õde.) Muusikast enam on mind alati köitnud muusikud ise, täpsemalt kõiksugu lood, mis loomise ja artistiks olemisega kaasas käivad. 

Ja hr Grohl on nende jutustamises tõeline meister. Muudmoodi ei saakski, kui raamatule juba selline pealkiri pandud on.

Kui trummi või kitarri lõhub mees mängida nagu kurivaim, siis kirjasulge on ta kohelnud õrnalt. Säärasel määral hellust ja armastust, millega Grohl oma kallitest inimestest – emast, tütardest, bändikaaslastest ja teda mõjutanud muusikutest räägib, temasuguse karuse rokkari suust justkui ei ootaks. Aga kontrast on seda toredam.

Kui peaksin ühe sõnaga ütlema, millest see raamat räägib, siis ütleksin, et armastusest. Armastusest inimeste, aga veelgi enam muusika vastu. Kui kallid inimesed on Grohli elust nii mõnelgi traagilisel korral lahkunud, siis muusika jääb.

Tegelikult kõlab see, mis ma just ütlesin, kulunult ja lahjalt. Dave Grohl ELAB muusikat, ta ON muusika. Ilma selleta ei oleks mitte midagi.

“When I was seventeen years old, music had become my counsellor when I needed guidance, my friend when I felt alone, my father when I needed love, my preacher when I needed hope, and my partner when I needed to belong.”

Kui Grohl oleks kirjutanud selle raamatu pärast 2022. aastat, mil tema elust lahkusid veel kaks olulist inimest, Foo Fightersi trummar, “my brother from another mother, my best friend, a man for whom I would take a bullet” Taylor Hawkins ja Dave’i ema Virginia, oleks see olnud üks teine raamat. Jääb loota, et ta selle ühel päeval kirjutab.

On ääretult sümpaatne, et autor ei räägi inimestest, kelle kohta oleks tal ehk midagi kehvasti öelda. Neid lugusid ta raamatu vääriliseks ei pidanud ja see otsus saab minult aplausi. 

Aplausi saab ka raamatu lugudele üles ehitamine, valitud fotod ja muidugi kaanepilt. 

Loe. F-ing hea raamat.

Mõni tsitaat ka.

“A bit later, there was a knock at the window of the van. “Which one of you is the drummer?” If I’ve learned one thing in my thirty-three years of being a professional touring musician, it’s that nothing good ever comes from this question.”

***

“Because every day is still a blank page, waiting to write itself.”

***

“And Kurt. If only he could have seen the joy that his music brought to the world, maybe he could have found his own. My life was forever changed by Kurt, something I never had the chance to say while he was still with us, and not thanking him for that is a regret I will have to live with until we are somehow reunited. Not a day goes by when I don’t think of our time together, and when we meet in my dreams there’s always a feeling of happiness and calm, almost as if he’s just been hiding, waiting to return.”

Kirjutan sageli kliendi veebilehele tekstiploki, mis kirjeldab ostu- või tellimisprotsessi. Oma lehele pole ma sellist teksti kirjutanud ja sellepärast vastan sageli küsimustele, kuidas koostöö copywriteriga välja näeb. 

Ega ma tegelikult teagi, kuidas see tavaliselt välja näeb. Seda, mismoodi koostöö minuga käib, oskan ma muidugi mõista öelda. Nagu näed, kirjutasin sellest lausa artikli ja meelitasin sind seda lugema, hehe.

Kõik algab intervjuust

Tegelikult algab kõik päringust, mille sa mulle saatsid. Oletame, et sul on vaja veebi- või maandumislehe teksti ja me saime hinnas kokkuleppele. (Hindade leht on teine asi, mis on minu veebilehelt puudu, aga olgu öeldud, et viimased maandumislehed olen kirjutanud hinnaga 890 eurot + km.)

Niisiis. Intervjuu.

Selleks kohtun sinuga kohvikus või Zoomis ja küsin palju-palju küsimusi. Ma tahan aru saada, kes on su kliendid, mis neile muret teeb ja mida nad tahavad saavutada. Küsin seda, kuidas sinu toode või teenus nende elu paremaks teeb ja mille poolest see teistest erineb ehk miks just sinu käest ostma peaks. 

Samuti küsin seda, miks sa teed seda, mida sa teed; kuidas sa oma valdkonnani jõudsid ja mis sul elus üldse silma särama paneb. 

Ja kui mul läks vestluse alguses meelest sind hoiatada, et salvestan meie jutu, siis teen seda nüüd. Pardon. 8 aasta jooksul pole ükski inimene salvestamist keelanud ja kellegi jutusoont pole see samuti kuidagi pärssinud. 

Intervjuu ajal vaatame üle ka hirmud, mis me peame veebilehe külastajal teksti abil maha võtma. Ja siis ma tahan teada, mida head me su toote kohta veel öelda saame. Palun sul oma sõnadega üles lugeda kõik viisid, kuidas ostja elu pärast sinu kliendiks saamist paremaks muutub. “Elu lihtsalt läheb ilusamaks” on täiesti aus variant, aga midagi konkreetsemat peab ka olema.

Küsin ka seda, kuidas sul tagasiside kogumisega lood on. Tavaliselt saan vastuseks, et lugu pole kiita ja siis saab intervjueeritav koduseks ülesandeks kribinal-krabinal tagasisidet koguma hakata. Et sinuga asi lihtsamalt läheks, siis võid vastavad e-kirjad oma parimate klientide poole juba teele panna. Kuidas seda täpsemalt teha, saad lugeda sellest artiklist.

Samuti tahan teada seda, millise tooniga sa oma klientidega räägid ja kas jätkame samamoodi. Küsin ka seda, kes on sinu konkurendid ja millised on nende tugevused.

Intervjuu lõpetuseks uurin, kas sul on mingeid materjale, millest mul maandumislehe kirjutamisel kasu võib olla, ja palun need endale saata.

Siis, kui AI-d tänasel kujul veel olemas polnud, vestlesin lisaks sulle ka su klientidega, aga nüüd ma teen seda harva. AI teab tavaliselt päris hästi, milliste muredega sinu kliendid rinda pistavad ja mida nad elult tahavad. 

Teksti transkribeerimine

Kui intervjuu on läbi, lasen sellel paar päeva olla ja panen siis peaaegu sõna-sõnalt kirja. Olen katsetanud igasugu tarkvarasid, võrrelnud nende transkribeeritud teksti korrastamisele minevat aega nullist ise kirjutamisega ja pole erilist vahet leidnud. 

Kui see on kiviajast pärit suhtumine, siis olgu nii, mulle see meeldib, sest ma saan meie juttu kuulates ja kirjutades uuesti teemasse sisse minna ja kirjalikus tekstis kohe terad sõkaldest eraldada. 

Edasi tuleb research

Info kogumine, uurimine, lugemine – mis iganes selle tegevuse nimi eesti keeles on, seda ma teen nüüd kohe päris põhjalikult. Loen läbi kõik materjalid, mis sa oled mulle saatnud, guugeldan, vaatan välismaiseid veebilehti, küsin AI käest asju juurde ja loen veel. Samal ajal kirjutan üles olulisi mõtteid ja ideid, mis mulle pähe tulevad. 

Vahel tuleb mõni hea lause näiteks tänaval jalutades või õhtul enne uinumist ja ÜKSKÕIK kui hästi ma püüan seda geniaalset mõttevälgatust meelde jätta, ei mäleta ma seda hiljem kunagi. Sellepärast tuleb hää mõte kohe kirja panna või telefoni Voice Memosse salvestada. Muidu paneb see minema ja kätte sa teda enam ei saa, tee mis tahad.

Kirjutamine ise

Kui ma copywritimisega alles alustasin, siis lugesin maailma vägevate raamatutest ja blogidest, et research võtab 70–80% ja kirjutamine 20–30% ajast. Võin öelda, et minu puhul on see nii näiteks blogiartiklite või pikemate väärtuskirjade kirjutamisel. Kui asi puudutab aga maandumis- või veebilehti, kus igal sõnal on oluliselt suurem kaal, lihvin sõnastust palju-palju kauem. Eesmärk on, et tekst oleks selge, asjakohane, usaldust ja emotsiooni tekitav ning veenev. 

Kuidas ma maandumislehe üles ehitan, sõltub tootest-teenusest, aga sageli teen seda nii nagu siin kirjeldanud olen. Ka SEO jaoks olulised märksõnad leiavad tekstis oma koha.

Lõpetuseks küsin oma GPT käest, mis tema asjast arvab ja kui tal on mingi parandusettepanek, siis tehtagu. Olen saanud temalt väga häid mõtteid, aga paraku on need enamasti ameerika eesti keeles. (Praegu näiteks kohtab turundustekstides väga palju mingeid avastamisele kutsuvaid lauseid: “Avasta x viisi seda teha” või “Avasta uued grillitarvikud”. No ei. Keegi ei räägi nii.) 

Tänan AI-d heade mõtete eest ja panen need paremasse eesti keelde. Näitan tulemust masinale ka ja palun edaspidi lahkesti minu muudatustest šnitti võtta. 

Kui olen teksti valmis saanud, panen faili kinni ega ava seda enne homset. 

Esimese variandi esitamine

Järgmisel päeval teen faili lahti ja loen teksti endale valju häälega ette. Kui mingi asi kõlab imelikult, teen korda ja kohendan veel siit-sealt.

Nüüd ma hingan sügavalt sisse ja välja ning saadan teksti sulle. 

Edasi on palju võimalusi, kuidas asjad areneda võivad. Sa võid tekstiga kohe rahul olla, aga sul võib olla ka täiendus- ja muudatusettepanekuid. Mis on väga okei, sest tavaliselt läheb tekst siis paremaks. 

Aga mitte alati. Vahel käib lehe copy ettevõttes 4–5 inimese eest läbi, kes kõik arvavad midagi, sest kuidas sa jätad arvamata, kui sinu käest arvamust on küsitud. Minu kogemus näitab, et kõige paremat teksti nii ei saa, aga õnneks tuleb selliseid juhtumeid ette harva.

Üks hea soovitus tekstile tagasiside andmiseks: kui sulle tundub, et see võiks olla emotsionaalsem, pehmem, teravam, äkilisem või muul viisil teistsugune, siis kõige parema tulemuseni viib see, kui sa moodustad ise mõne sellise lause. Nii saan ma paremini aru, mida sa mõtled ja kuhu poole teksti tooni nügida soovid. Umbmäärane “pole päris see” ei vii meid kuidagi edasi.

Teise variandi esitamine

Kui olen sinu käest teksti tagasi saanud, teen tarvilikud muudatused, annan lugeda oma paremale käele Marielile ja saadan sulle tagasi.

Aga töö ei ole veel lõppenud. On väga tähtis, kuidas kujundatud tekst veebilehel välja näeb ja sellepärast vaatan valmis lehe hea meelega üle. Kui tundub, et mõni lõik või pealkiri ei tööta nii nagu peab, sõnastan selle ümber.

Mis pärast saab

Enamasti ei saa enne midagi, kui sul järgmist teksti vaja läheb, aga tegelikult sooviksin hea meelega teada, kuidas lehel läheb, kas tekst töötab nii nagu peab või oleks vaja midagi muuta. Võid mulle julgesti tagasisidet anda, see rõõmustaks mind.

Vot sedasi.

Anna märku, kui sul veebilehe teksti tarvis peaks minema. Nüüd sa juba tead, kuidas asjad käivad. 🙂

Mulle meeldib reisida. Võiks arvata, et see meeldib kõigile, aga ma tean, et reisipõlgurid on olemas. Minu isa näiteks ütleb, et tema eelistab Eiffeli torni telekast vaadata, ta ei taha kalli raha eest kuskile Pariisi tänavatele trügima minna. Ja jumal teab, mis imelikke asju seal sööma peab – ei, kodus on ikka parem.

Nojah. Tegelikult on asi muidugi selles, mida keegi elult soovib. 

Kui tahad kuulsat torni ideaalse nurga alt vaadelda, muretsemata, et keegi sul oma kaameraga seljas elab või võõras keeles vadistab, siis on kodune elutuba selleks tõesti parim variant.

Kui tahad aga nuusutada teistmoodi õhku, nautida teistmoodi valgust, kuulata teistmoodi juttu ja hääli, maitsta teistmoodi toite ja kohtuda teistmoodi ägedate inimestega, siis tuleb ise kohale minna.

Ja kui keegi kaasa tulla ei saa, siis teha seda üksinda.

Miks ma üldse omapäi reisile läksin?

Kõige esimesele sooloreisile läksin üle 10 aasta tagasi just sellepärast, et ükski sõbranna ei saanud minuga kaasa tulla. Ühel ei lubanud töö, teisel mees ja kolmandal rahakott. Mina olin otsustanud aga (tollal veel palga)töö eest korraks ära põgeneda ja ostsin odava paketireisi Bulgaaria kuurorti. 

Olin varem üksi üle ookeani sugulastele külla lennanud, aga tervet puhkust polnud üksi veetnud. Introvertse inimesena kujutasin end aga omaette olemisega hästi toime tulevat. Tahtsin lihtsalt basseini ääres vedeleda ja raamatut lugeda ning seda ma nädal aega järjest ka tegin. Kui üks väike ekskurss lähedalasuvasse (vabandust, aga väga imelikku ja koledasse) linna välja arvata.

Õppisin sellel reisil, et üksinda reisimine ei ole kahe- või mitmekesi rändamisest parem ega halvem, see on lihtsalt teistmoodi. Välja arvatud üks asi, mis ilmselgelt OLI halvem. Selleks olid üksinda veedetud restoraniõhtud. 

Omaette söödud hommiku- ja lõunasöögid olid fine, aga õhtusööki ja selle kõrvale käivat veinikest oleksin tahtnud koos oma inimes(t)ega nautida. Jagada päevamuljeid (mis siis, et need olid enamasti mu raamatutegelaste omad) ning rääkida niisama maast ja ilmast. Uusi tutvusi ma tol korral ei otsinud ega soovinudki. 

Kokkuvõttes täitis reis eesmärki ja ehkki olin tol korral vaid Euroopa nurgapealsesse kuurorti sõitnud, sain aru, et mu ees on terve maailm valla. Isegi kui mitte keegi mitte kunagi enam minuga reisima tulla ei taha.

Paketireis sobis esimeseks sooloreisiks hästi, aga rohkem ma seda korrata ei soovinud. Omal käel rändamine on lihtsalt palju-palju huvitavam ja mis seal salata, kõvasti seiklusrikkam. Aastate jooksul olen käinud niimoodi Aasias ja veetnud paar päeva New Yorgis, kõige enam olen üksi reisinud aga muidugi Euroopas.

Tahaksin ka, aga ei julge! 

Vahel kirjutavad mulle naised, kes on sotsiaalmeedia kaudu mu reisidest osa saanud, et nad tahaksid ka omapead reisile minna, aga ei julge. Mõni pelgab, et ei saa reisikorraldusega hakkama, eksib lennujaamas ära või ei leia hotelli üles, teine kardab, et ei saa võõramaa ühistranspordisüsteemist aru, varastatakse tänaval paljaks vms.

Asjad, mida me pole kunagi teinud, on ikka vähemal või rohkemal määral hirmutavad. Aga kui korra ära käid, tahad veel. Pealegi – ma ei ole teinud ka midagi pöörast, käinud üksinda seljakotiga džunglis või avastanud omapead võõraste suurlinnade slumme.

Olen reisinud üsna turvalisteks peetavatesse kohtadesse, kus saab inglise keelega hakkama, pangakaart toimib ja internet on ka enam-vähem. Minu reise võib pidada mugavaiks ja kogenud reisisellide meelest võib-olla igavaiks, aga mulle on need just sellistena meeldinud. 

Kui tahad üksi reisile minna, aga pole seda seni teinud, siis miks mitte rännata kuhugi, kus sa oled varem koos teistega käinud? Nii on midagigi tuttavat ja turvalist ees ootamas. 

Väikse guugeldamise abil leiab iga sihtkoha kohta kümneid blogiartikleid, kus sooloreisijad oma kogemusi ja soovitusi jagavad. Nii saad kodus juba üsna detailse plaani paika panna.

Ja nimetada selle plaan A-ks, sest vahel läheb tõesti vaja ka plaani B-d. Teinekord tuleb kohapeal leiutada isegi plaan C, aga see käib reisimise ja tõtt-öelda elamise juurde üleüldse.

Kas sooloreis ravib hingehaavu?

Üksinda reisimisel on romantiline maine. Arvatakse, et sooloreis ravib katkist hinge ja murtud südant, lööb mõtted klaariks ja lahendab igapäevaelu sasipuntraid. Tagasi koju jõudes oled kui ümber sündinud ja alustad rõõmsalt uut elu.

Võib-olla isegi kuuma brasiillase käevangus nagu juhtus Elizabeth Gilbertiga. Kui Liz poleks üksi reisile läinud, poleks ta elu sellisel määral muutunud, ammugi poleks tal olnud ainest oma übermenuki “Söö, palveta, armasta” kirja panemiseks. 

Kui küsida minu käest, kas sooloreisist võib hingehaavade või sassis elu korda saamisel abi olla, siis vastan: jah ja ei. Kui tahad oma mõtete eest lihtsalt põgeneda, tegelemata nende põhjuseks olevate jamadega, siis kindlasti mitte.

Sõitsin aastaid tagasi kuuks ajaks üksinda Balile. Ma ei tulnud oma elus olevate teemadega hästi toime ja mõtlesin, et seal, teiselpool maakera, mured kaovad. Millele ma reisi planeerides muidugi ei mõelnud, oli see, et mõtted mu blondi peakese sees istuvad ju minuga koos lennukisse, nemad ei jää Tallinna lennujaama maha. 

Väljend “saatuse iroonia” leiab sageli kuritarvitamist, aga justnimelt saatuse irooniana juhtus minuga sel jumalate saarel asju, mis tegid mu elu veelgi segasemaks ja lennutasid mu pöörasesse turbulentsi, kust väljusin aasta hiljem täiesti oimetuna. Tol korral ei olnud sooloreis tõesti mingi ravim, pigem totaalselt käestläinud LSD-tripp.

Nii et ei maksa arvata, et üksinda reisile minnes muutub su elu kindla peale paremaks.

Aga see võib juhtuda.

Jah, üksireis võib muuta elu

Mul on ka sellise reisi kogemus, mis tõesti muutis mu elu. Ja kui te küsite, mis seal reisil täpselt juhtus, siis ma ei tea. Aga ma võin öelda, et tulin tagasi muutunud inimesena.

2023. aasta alguses kiskus mind Portugali. “Kiskus” on isegi pehmelt öeldud, ma pigem TEADSIN, et ma PEAN sinna minema. Vaatama hiileglsuuri lained pisikeses Nazarés ja veetma aega Portos. Lihtsalt pean ja kõik.

Olin vaimselt üsna kehvas seisus. Elasin läbi enam kui poole aasta taguse lahkumineku järellainetusi ega osanud oma elu kuidagi uutele radadele sättida. Pidasin noil päevil videopäevikut ja ühel sissekandel ütlesin pisarsilmi kaamerasse: “Palun öelge keegi, et ma olen veel kunagi õnnelik!” Tahaksin iseennast lohutada ja öelda: “Jah, kullake! Varsti-varsti!”

Muidugi polnud mul ära sõites mingeid illusioone. Teadsin omast kogemusest, et teises riigis ei muutu olek kergemaks lihtsalt sellepärast, et sa oled teises riigis. Sina ja su mõtted olete ju ikka needsamad. Aga ma olin õppinud selliseid “kiskumisi” ja tõmbeid usaldama ja nii istusingi 5. jaanuari hommikul lennukisse.

Minu esimene peatuspaik oli väike rannikulinnake Nazaré, maailma suurimate surfilainete kodu. Veetsin seal kaks nädalat, käies raamatu kirjutamise kõrval iga päev kaljuservalt hiigellaineid vaatamas. Miski ütles: sa pead siin olema, kõik saab korda. 

Olemine muutus vähehaaval ja umbes nädala pärast avastasin end esimest korda elus duši all laulmas. Ma polnud seda eales varem teinud! Olin arvanud, et seebise peaga lõõritamine on filmide jaoks välja mõeldud jaburdus. Nüüd olin ise oma filmi kangelane ja leelotasin nii et vähe polnud.

Nazaré-aja lõppedes sõitsin Portosse. Ja vot siin toimus minuga midagi müstilist. Kui Nazaré kogemust võib seletada looduses viibimise positiivse mõju ja millega iganes, siis see, mis juhtus Portos, oli something else. 

Olen alati kirikutesse leigelt suhtunud. Jah, paljud neist on väga võimsad ja ilusad, arhitektuuripärlid ja mis kõik veel, aga ma pole tundnud mingit vajadust seal käia. Porto Igreja do Carmo kiriku juurde läksin ka rohkem selle fassaadi pärast. See on nimelt ilus kirju ja jääb hästi pildile, pärast hea Instagrami riputada. 

Ning kui juba kohale tuldud sai, ostsin ka nelja ja poole eurose pileti ning astusin sisse. Käisin tiiru kõikides ruumides, kuhu külastajaid lubati ja istusin siis korraks pingile. 

Jäin sinna enam kui tunniks. Tunnet, mis ma sel vanal kirikupingil istudes tundsin, on keeruline kirjeldada. Kui ma ütlen, et see oli maailma kõige suurem rahu, siis sellest on vähe. Minu sisse voolasid justkui rahu, eufooria ja kohale jõudmise tunne üheskoos. Vot sellepärast ma pidingi siia tulema, taipasin hiljem.

Järgneva kolme nädala jooksul viisid jalad mind ülepäeviti iseenesest Igreja do Carmosse. Vahel istusin seal tunni, vahel pool. Iga kord oli tunne nagu oleksin koju jõudnud. Mind hakkas see kirikuvärk huvitama ja astusin paaril korral sisse ka mõnda teise pühakotta, arvates, et ehk Portugali kirikud ongi teistmoodi. Ei olnud nad midagi. Kodutunne oli ainult Igreja do Carmos.

Iga päevaga läks elu ilusamaks. Tänaval ei käinud ma enam nina maas, vaid naeratasin inimestele. Jalutasin kümneid kilomeetreid ja saatsin sõpradele eufoorilisi teadaandeid sellest, kui õnnelik võib inimene lihtsalt niisama olla. Päris kindlasti ei tulnud ma koju sellesama naisena, kellena reisile läksin.

Sooloreis on ideaalne laisklemiseks

Aga muidugi sobib üksi võõrale maale minna ka lihtsalt niisama, ilma reisile diipi tähendust omistamata. Vahel on hea kõik korraks pausile panna ja lihtsalt minema sõita. Soojamaa rannale peesitama, Šoti mägismaale matkama, Pariisi kohvikuid või Firenzesse muuseume nautima. Mille iganes järele igatsust tunned.

Võid otsima minna uusi tuttavaid, aga võid ka kaks nädalat järjest vait olla ja kellegagi rääkimata mööda tänavaid uidata. Sinu reis, sinu reeglid.

Olen vahel pikemal reisil olles teinud näiteks ühe sellise päeva, kus ma ei tule üldse voodist välja. Vaatan filme, loen raamatut, kerin sotsmeediat ja söön võileiba. Seda kõike puhaste ja valgete hotellilinade vahel. “Jumalast hea mõte,” kostis mu õde, kui mu vedelemispäevast kuulis. Kodus ei laseks süümekad sellist patust olesklemist iial nautida.

Veel üks hea asi üksi reisimise juures – sa saad ennast lõpuks ometi mõnuga välja magada.

Kokkuvõtteks

Kui tahaksid minna, aga kahtled, siis mine. Ma ei ole ühtegi reisi kahetsenud. Isegi see pöörane Bali avantüür andis asendamatuid kogemusi ja õpetas palju.

Jah, võib juhtuda, et sa tunned end mõnel päeval üksikuna ja igatsed koduste järele, aga võib juhtuda, et mitte. Võib juhtuda, et kohtud ägedate inimestega, kes rikastavad sinu elu ühe mõnusa jutuajamise, aga võib-olla hoopis aastatepikkuse sõprusega.

Võib juhtuda, et satud kohtadesse, millest sa kodusel diivanil isegi unistada ei oska ja sööd tänavatoitu, mille kirjeldamiseks pole eesti keeles sõnu.

Mis kõige tähtsam – võib juhtuda, et sa kohtud mõnel sellisel reisil iseendaga. Minuga just nii läks.

Kord ütles klient minu kirjutatud veebilehe teksti kohta: “Kõik on selge ja olemas, aga tekst on natuke selline… lihtsakoeline.” 

Tal oli õigus. Sellise teksti kirjutamine oligi minu eesmärk.

Millegipärast on inimestel kalduvus mõelda, et lihtne ja selge tekst on kuidagi vähem tähtis ja keeruline tähtis (või mingis mõttes rohkem päris).

See pole nii. 

Hea tekst suudab ka keerulise teema lihtsate sõnade abil lugejale mõistetavaks teha.

Eriti oluline on ladusus ja selgesõnalisus veebilehe juures. Kui seal heietada või üksnes valdkonna eksperdile arusaadavat keelt kasutada, kaob lugeja lehelt kiiresti ja läheb vaatab, mida su konkurent asjast arvab.

Sul on lugeja veenmiseks 7 sekundit

Kindlasti oled kuulnud, et meie keskendumisvõime on info ülekülluse ajastul järjest kehvemaks muutunud. (See olevat lausa väiksem kui kuldkalal.) Isegi siis, kui asutakse spetsiaalselt mõnda artiklit lugema, on raske tähelepanu hoida, mis siis rääkida veel veebilehtede vahel pendeldamisest. 

Väidetavalt otsustab veebilehe külastaja 7 sekundi jooksul, kas lehele jäämine on talle kasulik või mitte. Ta võib jääda näiteks sel põhjusel, et ta usub sealt mingit uut teavet saavat või miski, mida seal pakutakse, teeb tema elu mingil viisil lihtsamaks-mõnusamaks, pakub meelelahutust vms.

Kui veebilehe tekst on keeruline või seda on visuaalselt raske lugeda, siis külastaja lahkub. Ja ei saagi teada, et võib-olla oled just sina see, kes teeks oma toote-teenuse abil tema elu ilusamaks.

On ülimalt oluline, et veebilehe külastaja saaks kiiresti ja üheselt aru, mida sa pakud ja miks ta peaks seda just sinu käest ostma.

Keerulised erialasõnad jäägu teistesse tekstidesse

Ma tean.

Sul on hirm, et kui sa erialast keelt ei kasuta, siis ei võeta sind tõsiselt. Võib-olla pelgad, et konkurendid peavad sind võhikuks, sest sinu tekstis ei ole kitsamas ringis tuntud erialatermineid.

Las nad peavad. Võib-olla ongi parem.

Peamine on see, et veebilehe külastaja – kes enamasti ei ole sinu valdkonna ekspert – mõistaks teksti skännides, et siin on hästi mõistetav tekst, ja ta jääb natukeseks veel, et vaadata, mida sa oma asjast täpsemalt räägid ja kuidas talle kasulik oled.

Mõtlesin pikalt, kas panna siia üles mõni näide kehvapoolsemast veebitekstist – olen neid aastate jooksul koolitamise eesmärgil kogunud. Aga kuna ma pean teiste inimeste kirjatööst ja pingutusest lugu (ja kehv tekst on parem kui mitte midagi), siis otsustasin sellist häbiposti siia mitte tekitada.

Söötsin aga paar sellist näidet tehisarule ja palusin samas stiilis lõigu kirjutada, lihtsalt teise toote või teenuse kohta.

Siin on tulemus. Köögimööbli valmistamisest saab keeruliselt rääkida näiteks nii:

Meie firma pakub kohandatud köögimööbli valmistamise teenust, kasutades disainiprotsessi, mis hõlmab personaalset konsultatsiooni, detailset ergonoomiliste vajaduste analüüsi ja kõrgkvaliteetsete, keskkonnasõbralike materjalide valikut, et luua funktsionaalseid ja esteetiliselt meeldivaid köögilahendusi.

Uhh! Kas pidid pingutama, et mõte kohale jõuaks? Kui oleksid selle lõiguga kohtunud mõne tootja veebilehel, siis poleks sa seda lausemonstrumit tõenäoliselt lõpuni lugenud. Võib-olla ei lugenud ka praegu.  

Minu variant samast lõigust näeb välja nii:

Valmistame mööbli, mis täidab kõik sinu köögiunistused. Esmalt arutame läbi sinu soovid ja vajadused, seejärel valime koos parimad materjalid ja lahendused. Nüüd jääb sul üle ainult köögi valmimist oodata. 

Me ei suuda väga palju uut informatsiooni korraga töödelda ja sellepärast ei tohi olulist infot sõnavahu või raskesti jälgitava lauseehituse sisse peita.

Nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik

Veel kord: sa pead oma pakkumise sisu lugejale võimalikult kiiresti edasi andma. See tähendab, et sa väljendad iga mõtet võimalikult täpselt ja väheste sõnade abil. 

Ma ei pea silmas äärmust. Pean silmas varianti, mis jääb paljusõnalise mullitamise ja robotlikult minimalistliku teksti vahele. Teksti peab olema nauditav lugeda.

Selles variandis on näiteks liiga palju jutustamist:

Meie südalinnas asuvas spordiklubis pakutakse klientidele laia ja mitmekesist valikut personaalseid ja rühmatreeninguid, mis on mõeldud selleks, et vastata igaühe soovidele, fitnessi tasemele ja eesmärkidele. Alates algajatest, kes alles alustavad oma teekonda tervislikuma eluviisi ning terve ja tugevama keha poole, kuni kogenud sportlasteni, kes soovivad oma igapäevastesse treeningutesse lisada rohkem intensiivsust ja keerukamaid väljakutseid, kasutades selleks kõige uuemat ja innovatiivsemat treeningvarustust ja -tehnikaid.

Ja siin on juttu parasjagu:

Meie spordiklubist leiavad endale meelepärase personaal- või rühmatreeningu kõik liikumishuvilised. Nii need, kes alles alustavad järjepideva treenimisega, kui ka kogenud sportlased, kes vajavad tipptasemel treeningvarustust ja tingimusi.

Asume südalinnas, tule treenima!

On ju parem?

Kui lugeja saab aru, mida sa pakud ja miks ta just sinu käest ostma peaks, vajutab ta suurema tõenäosusega “Osta”, “Broneeri” või muud nuppu, mis sa oled tema jaoks valmis sättinud. 

Hoiad tempot, hoiad tähelepanu

Järgmine aspekt, mida tuleks teksti juures jälgida, on kasulikkus või kaasahaaravus. Lugejal ei tohi igav hakata. Kui räägid oma teemast põnevalt ja huvitavalt, loeb ta hea meelega edasi. 

Ja ladusat teksti on mõnus lugeda. Selleks ei pea pingutama, mõte jõuab iseenesest kohale. Mulle meeldib mõelda, et ladus ja hästi kirjutatud tekst on elus ja tõmbab sind justkui iseenesest kaasa. 

Kui sa neid ridu praegu loed, siis vähemalt siiani on mul õnnestunud asju huvitavana hoida. Või teine variant, sinu tähelepanu köitsid vahepealkirjad ja sa lugesid tervest artiklist ainult paar lõiku. Mis on okei. Veebilehe teksti ja blogiartikleid enamasti nii loetaksegi.

Teksti väljanägemine – vähemalt sama oluline kui sisu

Eespool oli juttu, et veebiteksti skännitakse, seda ei loeta nagu raamatut. Just sellepärast peab seal olema õhku, palju vaba ruumi. Selleks et ma ei hakkaks selgest sõnumist rääkivas artiklis liialt heietama, toon ilma pikema jututa välja õhulise ja mõnusalt loetava veebiteksti põhimõtted:

• Lõigud on lühikesed, viierealine kipub juba liiga pikk olema.
• Tekst ei täida tervet lehte, servades on palju vaba ruumi.
• Teksti värv eristub taustast nii palju, et seda on mugav lugeda.
• Tekst on piisavalt suur, et lugedes ei peaks silmi pingutama. Niiiiii paljudel veebilehtedel peab kribu teksti veerima ja see on paha-paha.
• Kasuta vahepealkirju ja mõtle need hoolega läbi, et külastaja lehte skännides vastaval lõigul peatuks.
• Kasuta taandridu, nimekirju ja bulleteid.
• Too olulisemad sõnad välja paksus kirjas, aga suhtu sellesse kui tšillipiprasse – näpuotsa, mitte kulbiga. 

Vorminduse olulisust illustreerib hästi järgmine näide. Esimesel pildil sättis kujundaja teksti lehele ilma minu etteantud vorminduseta. See nägi välja nii:

Palusin tal teksti algsele kujule viia ja tulemus näeb välja nii:

On ju parem?

(Igaks juhuks ütlen ka, et mina veebilehel “sina” suure S-ga ei kirjuta, kuna lugeja on anonüümne, mitte konkreetne inimene. Selline oli aga kliendi soov ja ega see lugeja Sinatamine pole ka mingi maailma lõpp.)

Ladus tekst meeldib ka Google’ile

SEO-st ei saa ka siin üle ega ümber. Lihtsasti mõistetav tekst ei vii mitte ainult sinu sõnumit kiiremini lugejani, vaid see aitab ka otsingutulemustes sammukese ettepoole jõuda. Google ja teised otsimootorid eelistavad hästi loetavat sisu, kuna see parandab kasutajakogemust. 

Nii. 

Kokkuvõtteks

• Eemalda kõik ülearused sõnad.
• Räägi sõbralikult, konkreetselt ja selgelt.
• Vaata, et tekstis ei oleks liialt keerulisi erialatermineid ja laused oleksid suhteliselt lühikesed.
• Tekst olgu õhuline, lõigud lühikesed, font mugavalt suur. 

Ja kui sa seda artiklit ei lugenud, vaid kruttisid otsejoones lõppu, siis siin on sulle hea veebiteksti valem:

Lihtsad sõnad + lühikesed laused + selged mõtted + täpsed väljendid + õhuline visuaal = palju lugejaid ja tehinguid 🙂

Ostan inglisekeelse raamatu tavaliselt e-lugerisse. Saab kohe kätte, allajoonimisi on väga mugav teha (ja kustutada) ning kui peaks kolimiseks minema, on raamatute pakkimise ja tõstmisega seoses tükk maad vähem stressi. Torkad „raamaturiiuli“ lihtsalt kotti ja kogu lugu.

Vahel harva juhtub aga, et ostan lisaks Kindle’is olevale e-raamatule ka paberile trükitud variandi. Juhuks, kui Amazon peaks otsustama, et ma talle enam ei meeldi või kui ta peaks oma putka lihtsalt ühel heal päeval kinni panema. Pole võimatu.

Üks sellistest raamatutest on Matthew Dicksi „Storyworthy: Engage, Teach, Persuade, and Change Your Life through the Power of Storytelling“.

Jõudsin selleni läbi soovituse, mille andis üks inimene, kelle arvamusest ma lugu pean, ja kes oli selle omakorda saanud ühelt teiselt inimeselt, kelle arvamusest ma samuti lugu pean. Ja niimoodi, topelt soovitusega varustatult ma selle raamatu ühel õhtul enne magama jäämist pahaaimamatult lahti tegingi.

Olen lugude jutustamisest üksjagu raamatuid lugenud. Nii neid, mis räägivad lihtsalt storytelling’ust kui ka neid, mis räägivad sellest turunduse kontekstis. Ma ei osanud aimata, et „Storyworthy“ on raamat, mille pean poole öö ajal jõuga kinni panema, sest hommikul on vaja värske peaga ärgata ja oma klientide lugusid jutustama asuda.

Ilukirjanduse hilisööni lugemist tuleb mul ikka aeg-ajalt ette, aimeraamatutega juhtub seda haruharva. Aga kuna raamat räägib lugude vestmisest, mille mitmekordne tšempion autor Ameerikamaal on, siis pole imestada, et raamat sedavõrd köitev on.

Säärase pika sissejuhatuse peale lähme nüüd lõpuks raamatu enese juurde.

Kõigil on ägedaid lugusid. Absoluutselt igaühel

Matthew Dicksi on õnnistatud (siia sobiksid ka jutumärgid, kui arvestada paljude lugude tõsidust) väga kirju elusaatusega, nii et lugusid, mida oma elust rääkida, tal juba jätkub. Ja oi-oi-oi kui hästi ta seda teeb! Olgu selleks majapõleng lapsepõlves, elustamine keset lumetormi, värisemine McDonaldsi tagaruumis, relv otsaees, kohtumine aastaid tagasi kadunuks jäänud vennaga vm samavõrd ahhetama panevad juhtumid.

Aga ta räägib sama kaasahaaravalt ka palju vähem dramaatilisi lugusid, mida meiesugused lihtsurelikud ei oskakski oma igapäevaelus tähele panna.

Õnneks on meil „Storyworhy“, mille abil me oma elu lugude märkamist õppida saame.

Kuna  see kirjutis siin on raamatu soovitus, mitte kokkuvõtte, siis ma autori nõuandeid edasi andma ei hakka. Ühe tema tehnikatest räägin aga siiski ära. Juhuks, kui sa plaanid raamatut lugeda näiteks siis, kui kõik teised maailma asjad on loetud või kui sa inglise keelega päris sina peal pole.

Homework for Life

Tehnika nimi on Homework for Life. Selleks pole vaja teha muud, kui sisse seada üks lihtne Exceli tabel, kus on ainult kaks veergu: üks kuupäeva ja teine paari lause jaoks ning seda siis igal õhtul täita. Paned lihtsalt kirja vähemalt ühe loo, mis sel päeval juhtus.

Oma lugude märkamine ei tee sinust mitte ainult paremat lugudevestjat vaid paneb sind oma elu täiesti uuest küljest nägema. Autor ütleb, et tabeli täitmine aeglustab lausa sinu elu kulgu. Kui päevad on väga ühetaolised, läheb elu kiiresti, aga kui märkad igas päevas väikseid juhtumeid, siis võtab aja voolamine hoogu maha.

Samuti hakkavad tabeli täitjad nägema, et nende elu on tegelikult väga huvitav –  võib-olla lausa äge! – ja see muudab ka nende suhtumist iseendasse. No mis saaks parem olla!

Nii et siit tuleb minu soovitus. Proovi elu kodutööd kasvõi kuu aega ja vaata, mis juhtub. Mina olen sel viisil kirja pannud lugusid, mida ma poleks muidu millekski pidanud, veel vähem oleksid need mulle meelde jäänud. Üks hea asi on tabeli täitmise juures veel – kui hakkad lugusid märkama, hakkavad mingil põhjusel meenuma ka lood minevikust, mille oled täiesti unustanud.

Siin näide minu tabelist:

Kõik, mida vajad kaasahaaravaks lugude vestmiseks

Ilma liialdamata ütlen, et selles raamatus on olemas kõik vägevate storyteller’ite nipid ja trikid: kuidas leida oma loole algus ja kuidas lõpp, kuidas kruvida pinget, millal on huumor omal kohal, milliseid sõnu kasutada ja milliseid mitte, kus pidada pausi, kuidas mängida ajavormidega jne.

Autor ei jäta ühtki saladust rääkimata ja ehkki ta arvab, et tõmbab sellega endale teiste professionaalsete, võistlustel käivate jutuvestjate pahameele, ei hooli ta sellest põrmugi. Laetud relva on tal juba kord otsa ees hoitud, vaevalt, et olukord kolleegidega sama hulluks läheb.

Nii et loe. Soovitan.

Ja kui sa ütled, et sinusse lugude jutustamine ei puutu, siis tegelikult sa tead, et see nii ei ole. Võin kihla vedada, et sa oled täna vähemalt ühe loo rääkinud. Kui mitte täna, siis eile kindlasti. Tööl, deidil, terapeudi juures, õhtusöögil, kus iganes.

Hääd lugemist ja jutustamist! 🙂

Möödunud aasta lõpus otsustasin elukohta vahetada. Vanas, Tallinna Rotermanni kvartali korteris elamine meeldis mulle väga, aga paraku ei suutnud mu sissetulekud üürituru hindadega enam sammu pidada.

Tegelikult ei saanud ma seda armsat elupaika endale juba mõnda aega lubada, aga olin seda asjaolu veidi aega eiranud. Aasta lõpus jõudis ent kätte hetk, kus oli vaja tõele näkku vaadata ja uus üürikodu leida. Mäletan, et istusin juuksuritoolis ja viisin oma soengumeistrit oma elu viimaste arengutega kurssi, kui endalegi ootamatult ütlesin: „Võib-olla ma ei otsigi praegu uut korterit. Annan vana ära, viin asjad lattu ja kolin sügiseni Muhusse.“

Justnimelt „Muhusse“, mitte „Muhule“, nagu enamasti ütlevad need, kes minu kodusaare asjadega kursis pole.

Elasin Muhus esimesed 18 eluaastat. Siin ma sündisin, kasvasin, käisin lasteaias ja põhikoolis. Kui pärast naabersaarel lõpetatud gümnaasiumi Tallinnasse ülikooli astusin, ei läinud ma teadlikult saarelt ära, vaid kõigest mõneks ajaks kooli.

Ma ei juurelnud kunagi selle üle, kus ma hiljem elama hakkan. Ilmselt oli põhjus minu ühepäevaliblika mõttelaadis, mis ei lasknud üleliia pikki plaane teha. Võtsin enamasti üks päev korraga ja küllap tasub siit otsida ka põhjust, miks ma nüüd, neljakümnendates, ikka veel üürikorterites elan.

Igatahes saarele ma kunagi püsivalt tagasi ei tulnudki. Pärast ülikooli jäin Tallinnasse tööle, abiellusin ja seadsin end linnas sisse.

Tegelikult olengi olemuselt rohkem linna- kui maainimene. Minu jaoks ei ole oluline iga viimast kui suvepäeva maal veeta, mulle meeldib linnas ka südasuvel. Nautisin linnas elades väga suveõhtuid, mil jätsin magama minnes rõduukse lahti ja uinusin alt välirestoranist kostuva nugade-kahvlite klõbina, klaaside kõlina ja lõbusa naeru saatel. Linnamelu on nii minu teema!

Ometi pean end äärmiselt õnnelikuks inimeseks, sest sündisin maalapsena – et mul õnnestus kasvada maal. Usun, et see on muutnud mu elu rikkamaks ja andnud paljudele asjadele teistsuguse vaatenurga kui on inimestel, kes on terve elu ainult linnas elanud. Tean, mida tähendavad kottpimedad ja sünged talveõhtud, tormiga kaduv elekter ja sügiseti porimülkaks muutuv sissesõidutee. Aga ka puukuuri nurka loodud armas mängukodu, talvisel metsatööl söödud lõkkesuitsune toit ja omakorjatud marjadest tehtud metsmaasikamoos.

 Oma lapsepõlve suvedele mõtlen tagasi tõelise heldimusega. Olime õe ja meie tädide lastega, kokku kuuekesi, justkui Bullerby punt, kes täitis oma päevi igasuguste põnevate tegemistega: korraldasime vanematele kontserte ning tõime isekeskis lavale „Nukitsamehe“ ja „Kevade“; vanaema kaltsukottide abil kandsime ette uhkeid moedemonstratsioone, millest poisid polnud muidugi sama vaimustatud kui meie, tüdrukud, aga mis neil üle jäi.

Enamikel päikselistel hommikutel sõitsime aga ratastega viie kilomeetri kaugusele mere äärde ja naasime sealt alles õhtusöögiks. Me ei öelnud muide kunagi, et lähme randa, ikka mere äärde. Kui aktiivsematest tegevustest väsisime, istusime aida ees ja sõime kuivatatud särgi, silke ja lesti, mis vanaisa oli traatidele kuivama sättinud. Rasvasele lestale mõeldes hakkab mul siiamaani suu vett jooksma.

 Sügise saabudes läksid aga tädide lapsed linna ja ma kadestasin neid selle pärast. Tundus, et sügisel on linnas miski, millest maal puudu jääb ja nüüd täiskasvanuna, tean, mis see on. Need on valgustatud tänavad, akendes põlevad tuled ja ringi sagivad inimesed ehk rohkem elu, mida maal iga päevaga justkui vähemaks jäi.

Sügise tulek ei ole linnas nii dramaatiline ja ilmselt on see ka üks põhjustest, miks mulle seal elada meeldib. Aga vaatamata nüüdseks juba aastakümnete pikkusele Tallinna elaniku staatusele pean end endiselt uhkusega muhulaseks (mitte „muhukaks“, jumal hoia!) ja tunnen nii Kuivastus praami pealt maha sõites kui ka Saaremaa poolt üle Väikse väina tammi Muhusse jõudes ikka veel turvalist ja mõnusat kodutunnet. Võib-olla see kõlab sentimentaalselt, aga miski minu sees ütleks justkui: sa oled kohal, kuhugi pole vaja enam minna. Juurtel on rohkem jõudu ja me toetume neile rohkem kui me mõnikord tahame tunnistada.

Nüüd, 2023. a kevadel, olin aga vähemalt mõneks kuuks kolimas tagasi juurte juurde. Tundsin uue eluetapi ees põnevust, aga ka väikest ärevust. Olin ju minemas oma lapsepõlvekoju, isaga ühe katuse alla, ja mul oli selgelt meeles mu õe lause, milles ta tuletas meelde Eckhart Tolle tõdemust: kui arvad, et oled enesearenguga kuhugi jõudnud, siis mine veeda aega oma vanematekodus – alles siis saad oma vaimsest arengust adekvaatse pildi.

Oleme isaga igapäevaelu küsimustes väga erinevad inimesed ja eriarvamustest põhjustatud naginad on varem olnud kerged ette tulema. Mulle meeldivad näiteks tühjad pinnad ja olen valmis asjade kappidest-sahtlitest välja võtmiseks paar lisaliigutust tegema, tema tunneb end aga mugavamalt, kui vajalikud asjad on käe-jala juures kasutusvalmis.

 Mõtlesin, kas hakkame oma mõnekuuse ühe katuse all viibimise ajal piike murdma või olen ma tõesti omadega kuhugi jõudnud ega mossita iga tühiasja peale. Nüüd, suve teises pooles, saan selle mõttekäigu peale vaid muiata. Olen õppinud, et kui lased teistel elada nii nagu nemad tahavad ega suru oma vaateid peale, siis laabub enamik asju. Pealegi, olen ju tema kodus. Natuke nagu siinne elanik, aga natuke ka nagu külaline.

Otste kokku tõmbamine

Mida lähemale jõudis üürikodu võtmete üleandmise päev, seda selgemalt tundsin, et üks pikem, rohkem kui kümneaastane peatükk minu elust on läbi saamas. See on olnud peatükk täis segadust, pisaraid, kohati sügavas augus olemist, enda mitte usaldamist, kahetsust, süüd ja paljusid teisi miinusmärgiga tundeid. Muidugi, seal oli ka palju ilusat, kuid kokkuvõttes jäi valu peale. Mis ei tähenda, et ma sooviksin selle osa oma elust kuidagi välja lõigata või ära kustutada. Elu on teekond ja teel võib ette tulla kõike.

Lõppevale etapile joone alla tõmbamine tähendas ka paljudest materiaalsetest asjadest vabanemist. Tundsin lausa füüsilist vajadust uude ellu kaasa võtta nii vähe vana kui võimalik ja sellepärast müüsin ära suure osa neistki vähestest asjadest, mis mul selleks hetkeks hinge taga olid: mööbli kogu täiega, viis-kuuskümmend raamatut, mida ma enam kunagi lugeda ei plaaninud, mõne rõivaeseme ja suure osa nõudest.

Toalilled andsin ära või leidsin neile heade inimeste juures hoiukodud. Igast asjast vabanemisega kaasnes väike kergendustunne, mis lõpuks tegi kokku suure. Oeh! ohkasin kõige sügavamast hingesopist, kui viimase riidekoti Uuskasutuskeskuse kogumispunkti viisin. Hoiulattu rändas lõpuks kõigest kaheteist kasti jagu kraami, arvestatav osa sellest raamatud.

Võtmete üleandmise päeva hommikul läksin sümboolselt oma kodumaja kohvikusse ja püüdsin kohvitassi taga aru saada, kas ma tunnen selle sammu pärast kurbust. Oli ju mulle see väike, maast laeni akendega pesake nii väga meeldinud. Pidin tunnistama, et kurb ma küll ei olnud. Mõtlesin, et äkki on minu sees pisut nukrustki? Mitte sinna poolegi. Olin uue eluetapi ees põnevil ja teadsin kindlalt, et teen õige sammu. Järgmisel päeval istusin oma kahe kohvriga bussi ja sõitsin rõõmsal meelel Muhusse.

Saar, kus aeg puhkab

Kohalikud turismiedendajad reklaamivad saart lausega: Muhu on saar, kus aeg puhkab. Alguses ei saanud ma sellele mõttele kuidagi pihta. Tormlesin linnarütmis endiselt siia-sinna: külastasin saarel elavaid sugulasi ja sõpru, keda polnud ammu näinud, pidasin Zoomis töökohtumisi – vahel mitu tükki päevas –, ja tegin iga paari nädala tagant pealinna asja. Mõtted olid laiali, tahtsin saareelust justkui viimast võtta, aga samal ajal ka linnas „kohal“ olla, olgugi, et enamasti virtuaalselt.

Ehkki ma polnud endaga rahul, et ma ei saanud argitempo aeglustamisega kuidagi hakkama, oli südames ometi hea ja kindel tunne: Muhusse tulemine oli kõige parem otsus, mida ma teha sain. Küll see rütm ka paika läheb.

Kui hiljem Krõõt Tarkmeelega selle artikli tarvis Muhu Portselaniaias pilte tegime, ütles ta lause, mis kõnetas mind väga: mida rohkem aega sa võtad, seda rohkem aega sul on. Just seda ma suve hakul tegingi – võtsin endale teadlikult aega.

Tõmbasin kohtumisi ja käike vähemaks ning veetsin rohkem aega omapäi. Korrastasin mõni aasta tagasi lahkunud emast jäänud lilleklumpe, rajasin paar köögiviljapeenart ning istusin mitte midagi tehes terrassil ja jälgisin, kuidas mesilased vana roniroosi õites toimetavad.

Jalutuskäigud venisid järjest pikemaks ja ma hakkasin aina rohkem märkama, mis toimub tee peal ja tee ääres. Kükitasin iga putuka-mutuka juures, nuusutasin raja äärde jäänud toomingaid ja sireleid ning piidlesin hirmu ja põnevuse seguga teeääri, et ega kuskil mõnda „vana sõpra“, ussi, pole, nagu Muhus on kombeks madude kohta öelda. Vahel sõin metsmaasikaid ja vahel hapuoblikaid. Vahel jäin seisma ja püüdsin võimalikult paljude lindude laulu üksteisest eristada. Mitmel korral hakkasid kõrva sookure huiked, mida ma oma lapsepõlve Muhust ei mäleta, aga mis sobivad siia suurepäraselt.

Mõnedele käikudele läksin koos isaga. Käisime näiteks kõigis kolmes Muhu surnuaias kõndimas, ehkki tegemist – lillede kastmist – oli meil vaid kahes neist. Eks surnuaiad ole vaiksed rahupaigad igal pool, aga siinsete kalmistute puude kohin ja tuule sahin tunduvad justkui teisest maailmast olevat. Eriti Hellamaa surnuaias, kus juba viiendat aastat puhkab minu ema. Mul on kombeks surnuaias käies emaga tema haual „jutustada“ ja nüüdki pidasin temaga maha nii mõnegi „vestluse“. Need mõtted ja tõdemused, mis on aastate jooksul nende jutuajamiste käigus minuni jõudnud, on mind palju aidanud.

Surnuaias tuli tahtmine üles otsida ka paari vanainimese hauad, keda ma oma varasest lapsepõlvest mäletan. Mõlemad käisid terve elu jooksul saarelt ära üksnes paar korda ja mõlema elu läks paraku nii, et surres polnud neil järel ühtegi lähemat sugulast. Üks neist pidi terve nooruspõlve hooldama oma haigeid vanemaid ja polnud mõeldav, et tal on kusagil mujal mingid oma unistused. Mõtlesin: milline õnn, et minul on vabadus minna ja tulla, saarelt ja saarele, unistada ja oma unistusi täita.

Jaanilaupäevaks kutsuti mind Hellamaa kirikusse appi. Kiriku rahval oli nimelt mõte pühakoja uksed lahti teha, et soovijad saaksid lähedaste mälestuseks küünla süüdata või kasvõi niisama kirikus istuda. Minu ülesandeks oli külastajad sisse juhatada, nende küsimustele vastata ning küünlaid ja väiksemaid meeneid müüa. Võtsin pakkumise hea meelega vastu, kuid veetsin enamuse ajast üksi, ilma külastajateta.

Tõtt-öelda oli mul selle üle hea meel, sest millal veel on inimesel võimalik kirikus mitu tundi ihuüksi olla. See jaanilaupäev moodustas terava kontrasti saarel veedetud paljude varasemate, nalja ja napsuste jaanipühadega.

Teistmoodi oli ka tunne, mis tuli koos mõistmisega, et ma ei peagi kohe-kohe linna tagasi kiirustama. Mu kodu on praegu ju siin, saarel, kus aeg puhkab.

Tempo rahunedes selginesid ka mõtted. Aina enam taipasin, et Muhus olemise aeg pole mitte uue eluetapi algus, vaid paus kahe etapi vahel. Otsekui hingetõmbehetk pärast kaost, kus toimuvad ettevalmistused uude ja põnevasse tsüklisse sisenemiseks. Uut lugu ei saa sündida, kui peas taovad vana trummi rütmid. Pausi on vaja.

Uue loomine

Ma ei tea praegu, mida elu toob ja milline näeb välja see uus peatükk, millest olen siin nii palju rääkinud. Usaldan elu kulgu ega hakka midagi, hambad ristis, läbi suruma või liiga täpseid plaane tegema. Nii saavad sündida kõige ägedamad asjad.

Tegelikult olen mõnesid märke sellest uuest peatükist vilksamisi juba näinud, õigemini tundnud. Need puudutavad mu enda suhtumist ja mõtteviisi. Vaatan põnevusega ettepoole ja võtan ootamatusi huvitavate võimaluste, mitte potentsiaalsete probleemide või ohtudena.

Peamine on see, et mu päevadele annab nüüd tooni rahulik rõõm elu üle, mida neis varem polnud üldse või kui oli, siis vaid üksikutel hetkedel.

Ja see rahulik ja kerge tunne hoiab mind ka pea ees uude peatükki tormamast. Ma ju tean, et ma lähen linna tagasi, küll ma aru saan, kui paus on läbi. Miskipärast juhatas elu mind seda võtma just siia, saarele, vanematekoju, ja ma olen selle eest üüratult tänulik.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Anne & Stiil.

Fotod artikli juurde tegi Krõõt Tarkmeel, pildistamise kohaks oli Muhu Portselaniaed.

Kõik persoonibrändi eksperdid räägivad otsekui ühest suust: kui sa ei kujunda oma brändi ise, tehakse seda sinu eest. Võib-olla sa teadvustad seda ja hoolitsed hästi oma sotsiaalmeedia kontode eest, aga lisaks sotsmeediale mängivad persoonibrändi kujunemisel olulist rolli ka Google’i otsingutulemused.

Kõige parem on, kui sealsel esimesel kohal troonib sinu enda veebileht, kus on välja toodud sinu eriala, oskused, teenused ja portfoolio ning tutvustatud sind pisut ka sellest küljest, mis jääb väljapoole tööd. Kui sul on mõni oma toode (kursus, raamat, t-särk), võib lehe küljes olla ka väike e-pood.

Kellel on isiklikust veebilehest kasu?

Sellest on kasu kõigil, kes soovivad end internetis nähtavaks teha ja tegelevad oma persoonibrändi arendamisega.

Kui oled juht või spetsialist ja soovid mõnes ägedas ettevõttes või riigiametis palgatööd teha, on sul võimalik oma põhjaliku veebilehega värbajatele silma jääda. Kogu sinu kohta käiv oluline info on ühes kohas, seda ei pea mööda internetti taga otsima. Pealegi, sa saad ette anda just sellise info, mida sa soovid, et sinu kohta teatakse.

Persooniveebi kaudu kujundad endale eksperdi mainet (või tugevdad seda), pannes lehele üles oma parimad tööd ja värskeimad artiklid.

Kui oled ettevõtja või vabakutseline, leiad oma lehe kaudu kliente, kontakte, esinemiskutseid ja koostööpartnereid. Mina saan näiteks öelda, et mul oli elu enne ja pärast seda veebilehte, kus sa praegu oled. See hakkas mulle esimesest nädalast kliente ja muid koostööpakkumisi tooma ning teeb seda suurepäraselt siiamaani. Veebileht on parim investeering, mis ma olen oma ettevõtmisse teinud, kui mitte arvestada investeeringut endasse ja oma oskuste arendamisse.

Oma veebilehte on sul vaja ka juhul, kui oled hea asja eest võitlev aktivist, kirjanik, kunstnik, kultuuritegelane või poliitik. Su veebileht on sinu platvorm, mis aitab su sõnumil levida ning võib tuua sulle uusi kontakte ning intervjuu- ja esinemiskutseid.

Ükskõik, millises valdkonnas sa tegutsed, aga kui kahtled, kas sul on ikka oma veebilehte vaja, siis ma julgustan sind seda ära tegema. Lihtsama veebilehe üles panemine ei ole kulukas ega keeruline. Küll aga on vaja läbi mõelda, mida sa oma tekstide kaudu lugejale öelda tahad.

Panin kirja põhimõtted, mida ma olen nii enda kui klientide persoonilehtede tekste kirjutades silmas pidanud. Saad neid omi tekste kirjutades kasutada.

Ära kopeeri ja ära heitu, kui sind kopeeritakse

Alustuseks eeskujudest. Kui su valdkonnas on keegi, kellel on äge persoonileht ja sa tahaksid endale samasugust, siis ära kopeeri. Ükskõik kui suurt kiusatust sa tunned, see ei too sulle loodetud tulemust, sest sul ei õnnestu kopeerida teist inimest. Pealegi, sina oled ju ikka sina. Sa tahad silma paista oma kogemuste, oskuste ja ainulaadsusega, mitte olla kellegi koopia.

Ja kui avastad, et keegi kopeerib sinu veebilehte, siis ei tasu sellest välja teha. Ta ei saa kunagi sinuks. Aja sina rahulikult oma asja, mõtlemata sellele, mida teised teevad. Kusagil jäi hiljuti ette mõte: obsess over your customers, not your competition ja ma ei saaks sellega rohkem nõus olla.

Aga hakkame peale.

Millest oma veebilehel rääkida?

Enne, kui tekstiplokkide juurde läheme, mõtle oma väärtustele, mida sa tahad tekstide abil edasi anda. Väärtused on sinu persoonibrändi oluline osa, mis ütleb, kes sa oled ja mis sulle tähtis on. Kas sinu väärtusteks on näiteks kvaliteet, usaldusväärsus, tiimitöö ja elurõõm? Või hoopis spirituaalsus, eneseteostus ja looduslähedus?

Väärtuste välja toomisel ma ei mõtle eraldi tekstiplokki „Minu väärtused”. Kui tahad, võid seda muidugi teha, aga minu meelest kõlab see liialt deklaratiivsena. Põimi oma väärtused tekstide sisse, nii samastub lugeja sinuga paremini.

Persooniveebi tekstiplokid võiksid olla järgmised.

Avalause või sõnum, mille järgi on lehe külastajal kohe selge, millega sa tegeled.

Minul on selleks praegu „Aitan sul kirja panna sinu toote, ettevõtte või su enda loo. Veebilehele, e-poodi, blogisse või raamatusse.” Aga siin võiks olla ka lihtsalt „Kirjutaja ja copywriter, kes aitab sul end tekstide abil nähtavaks teha” vms.

Treeneri ja terviseentusiasti Juhan Mikkori veebilehe algusesse kirjutasin näiteks sellise teksti: „Aitan sind targalt treenides paremasse füüsilisse ja vaimsesse vormi. Hinga õigesti, tee teadlikumalt trenni, säästa jõudu ja saavuta vähemaga rohkem.” Sest see on täpselt see, mida Juhan oma klientidele pakub.

Kogu Juhani veebilehe tekst on minu kirjutatud, mine pärast artikli lugemist vaatama. 🙂 (Juhani lehe kujundas Evelin Olev.)

Sinust… ehk siis „Minust”, „Saame tuttavaks” või „Minu lugu”

Räägi lühidalt oma lugu ning tutvusta ennast soojalt ja minavormis. See on muidugi maitseküsimus, aga mulle tundub alati natuke tehislik, kui kellegi isikulehel räägitakse temast kolmandas isikus. Minu meelest ei lisaks see ei autoriteetsust ega midagi muud head, kui mind tutvustav tekst algaks „Tere” asemel näiteks nii: „Jaana on kirjutaja ja copywriter, kellel on pikaaegne kogemus ja bla-bla-bla.” No ei.

Mõned inimesed kirjutavad endast teksti kolmandas isikus sellepärast, et enda kohta on häid asju justkui imelik öelda. Okei, aga kui sa lähed näiteks töövestlusele, kus sul TULEB enda kohta häid asju öelda, kas sa räägid endast ka siis kolmandas isikus?

Kui sa räägid minavormis sellest, mis sulle oluline on ja kuidas sa mind aitad, usun ma seda teksti palju rohkem ja mul tekib sinuga vahetum kontakt. Sinu lugu sinu enda sõnadega räägituna kõlab palju ehedamalt ja usutavamalt. Ära karda seda teha. 🙂

Aga veelkord, maitseküsimus. Kui tingimata tahad kolmandas isikus kirjutada, siis peaks olema selline kogu veebilehe tekst. Sel juhul ei saa teenusetekstides kirjutada „Ma aitan sul seda või teist probleemi lahendada”, vaid „Ta aitab”. Soovitan sul aga selle tõsiselt läbi mõelda, sest me ootame lugejatena veebitekstidelt järjest suuremat personaalsust ja mitteformaalsust (mis see parem sõna ongi…).

„Minust” leht (või kui tegemist on ühelehelise veebiga, siis vastav plokk) peaks edasi andma nii seda, kes sa oled ja mida sa teed, kui ka kirge selle taga. Miks sa teed, seda, mida sa teed? Mis sul silmad särama paneb?

Eriti mõjuv on, kui lisad teksti juurde ka väikse video. See meeldib Google’ile ka.

Teenuste või teadmiste-kogemuste kirjeldus

(Tahtsin „teadmiste-kogemuste” asemel kirjutada „ekspertiis”, aga ÕS ei luba. 😀 Olgu siis peale.)

Olenevalt sellest, kas soovid oma veebilehe abil leida kliente, tööandjat või koostööpartnerit, kirjelda oma teenuseid ja oskusi, mida sa pakud. Keskendu neid kirjeldades lugejale, mitte iseendale. Räägi, kuidas tema elu paremaks või mõnusamaks muutub ja miks just sina oled õige inimene teda aitama.

Tee seda võimalikult lihtsas keeles ja arusaadavas vormis. Kulunud soovitus, aga kehtib endiselt: kirjuta nii nagu sa räägiksid hea tuttavaga: arusaadavalt ja selgelt, mitte liialt ametlikult, aga mitte ka liiga familiaarselt. Sellepärast sõbraga rääkimise soovitus hästi ei tööta.

Lugeja kasud

Too eraldi bulletitena välja, kuidas lugeja elu pärast sinu teenuse kasutamist paremaks muutub. Veebitekste ei loeta algusest lõpuni nagu raamatut, sellepärast on hea sättida olulist infot lugejale ette ka kergemini haaratavas vormis. Vajadusel kasuta ka rasvast teksti, kursiivi ja allajoondusi.

Tagasiside

Küsi inimestelt, kellega oled koostööd teinud, tagasisidet teie koostöö, sinu teenuse, tähtaegade ja muu kohta, mis lugejale otsuse tegemisel oluline on. Pane veebilehele tagasiside juurde ka selle andja täisnimi, pilt ja vajadusel ka amet.

Kontakt

Too selgelt välja, millistes kanalites sinuga kontakti saab. Kui oled näiteks raamatu kirjutamisse süvenenud ja vaatad postkasti iga 3 päeva tagant, siis nii ütlegi. Kirja saatja teab siis, millal sinult vastust oodata on.

Kontaktide juurde pane ka lingid sotsiaalmeediakontodele.

Üleskutse

Ära unusta üleskutseid. Kontaktide juures on selleks „Võta ühendust” vms, teenuste juures „Saada päring”, „Osta” või midagi muud, mis parasjagu sobib.

Mida teha märksõnadega?

Sa tahad, et sinu veebilehele jõutakse esiteks sinu nime guugeldades. Selleks on hea registreerida omanimeline domeen ja veebileht sellele üles seada.

Aga kindlasti huvitavad sind ka muud märksõnad peale oma nime.

„Minust” tekstis kasuta oma nime ja ametit. Mina kasutasin näiteks sõnu Jaana, kirjutaja, copywriter. Kui oled eriti nutikas, sokuta minavormis teksti oma täisnimi. Näiteks teksti alla, allakirjutanu kohale.

Kui pakud teenuseid, siis nendel lehtedel kasuta otsisõnu, millega neid teenuseid otsitakse. Kirjuta loomulikult, ära kuhja teksti märksõnadega üle. Google pole rumal ja ka inimestel on ebameeldiv lõpmatute kordustega teksti lugeda. Kasuta märksõna H1-s, ühes H2-s ja mõnel korral tekstis sees.

Kasuta ära ka metatekstide võimalused. Mina olen oma avalehe metapealkirja ja -kirjelduse kirjutanud näiteks nii:

Ära unusta ka pildiallkirju ja alt-tekste. Ka see on hea võimalus märksõnu välja tuua.

Muidugi ei piirdu lehe SEO ainult märksõnade kasutamisega, aga sellest siin põhjalikult rääkida läheks liiale. Selleteemalist materjali on nii eesti kui inglise keeles piisavalt.

Veel põhimõtteid, mida persoonilehe tekste kirjutades silmas pidada

• Ole päris, ära püüa olla keegi teine. Kirjuta nii nagu sina mõtled ja oled. Kui oled inimesena reserveeritum, ei maksa ka tekstides ülevoolav olla ja vastupidi. Saan vahel uutelt klientidelt tagasisidet, et olen inimesena see, kes veebilehel paistan. Minu jaoks on see suur kompliment tekstidele.
• Ära musta teisi. Teiste maha tegemine ei tõsta sind neist kõrgemale ega kutsu sinuga koostööd tegema.
• Väldi kulunud väljendeid ja „mullitamist”. Räägi lühidalt, selgelt ja arusaadavalt.
• Ära kasuta suuri tekstiplokke, mis mõjuvad visuaalselt hirmutavalt – nõuavad aega ja tähelepanu, millega lugejal niigi kitsas käes. Jäta teksti sisse õhku, et seda oleks mõnus lugeda.
• Anna tekste lugeda kellelegi, kes sind tunneb ja kes annab ausat tagasisidet.
• Lase toimetajal või kellelgi teisel, kes valdab hästi õigekirja, tekstid üle vaadata.
• Muuda tekste jooksvalt, lisa värsket materjali portfooliosse ja blogisse.
• Kui tahad persoonibrändi teemasse põhjalikumalt süveneda, loe Olesija Saue ja Evelin Orgi raamatut „Bränd nimega Sina”.

Edukat kirjutamist!

Või tahad, et mina su persoonibrändi tekstide eest hoolitsen? 🙂

Olgu see lugu hoiatuseks kõigile, kes on alles alustanud elu vabakutselisena. Freelancer olla on väga äge, aga sellel on ka oma pahupool. Sa võid töösse nii ära uppuda, et lõpuks kannatab nii töö ise kui ka kogu su ülejäänud elu.

(Diskleimer. Ma pole psühholoog, ma lihtsalt räägin, mis minuga juhtus ja mida ma tegin, et sellest jamast välja tulla. Lõpuks annan mõne soovituse ka.)

Minust sai vabakutseline copywriter ja kirjutaja 2017. aastal. Olin juba rohkem kui aasta palgatöö kõrvalt oma asja ajanud, mul oli korralik kliendibaas, algaja kohta väga okei veebileht ja megasuur hulk pealehakkamist. Kui ma Rahva Raamatu, oma viimase tööandja ukse enda järel kinni panin, polnud mul tuleviku ees kõige vähematki hirmu. Sest no tegelikult ka, mis oleks olnud kõige jubedam asi, mis oleks juhtuda saanud? Oleksin pidanud tööle tagasi minema?

Aga see, et ma hakkamasaamise pärast hirmu ei tundnud, ei tähendanud, et ma poleks mõistnud: kui ma piisaval hulgal tööd ei tee, ei suuda ma end ära elatada. Lisaks igakuistele üürimaksetele olid ka muud kulud, mille eest tuli hoolt kanda.

Alguses oli kõik hästi

Olin varem olnud kohutav unekott ja arvanud et raskusteta varane ärkamine minuga selles elus küll kokku ei käi. Vale! Mulle meeldis mu töö sedavõrd, et panin kella juba viieks helisema. Varased tunnid sobisid kirjutamiseks ülihästi. Isegi kui õues oli veel pime, tõmbasin kardinad eest, tervitasin akna taga olevat vahtrapuud (tegelt ka) ja asusin tööle. Ja nii kuni õhtul 6–7-ni välja.

Muidugi polnud see iga päev nii, aga suures plaanis küll.

Kui sa alles alustad vabakutselisena, siis võtad vastu kõik tööd, mis pakutakse. Sest raha peab ju teenima. Noh, ja siis võib juhtuda, et kõigi tööde valmis jõudmiseks pead sa ka nädalavahetused appi võtma.

Pole hullu, saame hakkama.

Olin umbes pool aastat niimoodi töötanud, kui mul tuli mõte oma hea sõbra Rain Siemeri kasvajaga võitlemise lugu raamatuks vormida. Rain oli nõus. Tegime suure hulga intervjuusid ja ma asusin kirjutama. Mulle ülisuperväga meeldis seda teha. Ehkki lugu on karm, nautisin raamatu kirjutamise protsessi lausa nii palju, et tegin seda kõigi teiste tööde kõrvalt.

Saime raamatule palju head tagasisidet ja 2019. a alguses tegi kirjastus Helios mulle pakkumise järgmine raamat kirjutada. Suure õhinaga võtsin pakkumise vastu. See polnud aga mitte ühe eluperioodi, vaid terve elu lugu. Mis tähendas kõvasti rohkem kirjutamist.

Et käsikiri tähtajaks valmis saada, kirjutasin sõna otseses mõttes terve kevade ja suve. Tagantjärele tarkusena võtsin projekti alguses liiga tšillilt ja nii juhtuski, et viimased kaks kuud istusin sisuliselt ainult kirjutuslaua taga või magasin.

Kui raamat valmis, oli megauhke tunne. Tähistamiseks aega polnud, sest copy-kliendid tahtsid teenindamist ja üür maksmist. Ma ei teinud isegi nädalast pausi, vaid panin kohe edasi.

Nii.

Sain aru küll, et see töötempo pole päris okei ja otsustasin, et järgmisel, 2020. a suvel puhkan terve kuu järjest ja ei mingit raamatut!

Saabus kevad 2020. Covid. Kuna keegi ei teadnud, mis saab, ja polnud kindel, kas mul ühtegi klienti alles jääb, võtsin vastu pakkumise järgmine raamat kirjutada. Suva see suvepuhkus.

Selle raamatu kirjutamisega läks samamoodi nagu eelmisega. Alguses veidi lebomalt, nii et sain kõrvalt ka copy-kliente teenindada, ja lõpuks täielikult hullu pannes.

Taaskord ei puhanud ma pärast raamatu valmimist nädalatki.

Ma saan aru küll, et jutt läheb juba igavaks, aga kui saabus aasta 2021, kordus täpselt sama stsenaarium.

Midagi on valesti

2021. aasta suvel tulid esimesed märgid, et kõik pole enam okei. Tahtsin ainult magada, varane ärkamine oli ammu unustatud. Uute copy-päringute peale ma ei rõõmustanud, vaid kirtsutasin nina. Hakkasin kahtlustama, et see töö polegi vist tegelikult see, mida ma teha tahan.

Tööpäevad olid endiselt pikad, aga tehtud jõudsin järjest vähem. Vahtisin aknast välja, lugesin astroloogiasaite (noh, et kas miski tuleb mind päästma, rahalaev näiteks) ja jõin tööstuslikes kogustes kohvi. Et ärkvel püsida, ja maitse ka meeldis.

Kui varem oli tuju üles-alla käinud, siis 2021. a teises pooles oli see püsivalt halb. Elukaaslasele vaatas igal õhtul vastu mossis nägu, kes ütles, et ei, ma ei saanud ka täna midagi tehtud ja mul on nii halb tuju, palun tule lohuta mind. Mõtlesin endiselt, et mulle lihtsalt ei meeldi see töö enam.

Hakkasin töökuulutusi vaatama. Midagi huvitavat polnud, nii et lasin aga oma asja edasi.

Mulle on eluaeg mukkimine ja sättimine meeldinud, aga ma ei teinud seda enam. Mis küünelakk? Milleks? Mis uued riided? Raha pole ja ma ei käi ju kontoris. (Selle asemel olin poole päevani pidžaamas ja hommikumantlis.)

Elukaaslasega jalutama minemine tundus kohutav koorem. Miks ma pean tulema? Ilm on kehv ja ma lihtsalt ei jaksa.

Kui ta tahtis mu töö teemal midagi arutada, muutusin trotslikuks küünikuks, kes virises, kui mõttetu see töö on: teed ja teed ja raha ikka pole.

Aknast välja vaatamise eest üldiselt keegi raha ei maksagi. Ja kuna ma argipäeviti midagi tehtud ei saanud, siis pidin “töötama” ka nädalavahetustel. Mis tähendas seda, et ma vahtisin ka siis ilma suuremate tulemusteta lihtsalt niisama arvuti taga. Selle asemel, et õue minna ja puhata.

Juukseharjale hakkas järjest rohkem karvu jääma. Jälgisin seda trendi murelikult, kuni ühel hommikul duši all olles tundsin, kuidas terve salk juukseid koos veega mööda selga alla voolab. Paanika kuubis. Tuli tõdeda, et mu paksust patsist oli alles ainult roots ja ma lasin oma pikad juuksed ära lõigata. Tagantjärele olen lühema soengu üle muidugi rõõmus. Kannan seda siiamaani, ehkki juuksekasv on ammu taastunud.

Olin kogu aeg oma seksuaalsusega väga heas kontaktis olnud, aga nüüd puudus mul seksi vastu peaaegu igasugune huvi. Võib-olla mängis oma rolli ka see, et ma ei meeldinud endale enam napis pitsöösärgis, rääkimata pesust. Olin nimelt vargsi endale 6 lisakilo kogunud ja minu kasvu kohta on seda üsna paras ports. Ma lihtsalt ei tundnud ennast enam iseendana. Ma ei söönud rohkem kui varem ja sellepärast ajas seletamatu kaalutõus mind veelgi rohkem stressi.

Mul polnud enam mitte millekski energiat. Ma ei hoolitsenud ei enda, elukaaslase ega meie kodu eest. Nägin kõike mustades värvides, vähesed asjad tegid rõõmu. Kõige hullem kogu selle jama juures oli see, et ma ei saanud aru, mis mul viga on.

Arvasin, et mu jõuetus ja energiapuudus on äkki valest toidust (või vanusest, aga selle peale ma väga palju mõelda ei julgenud). Tegime elukaaslasega Eric Edmeadesi Wildfiti toitumisprogrammi. Jätsime ära suhkru, kohvi, jahu, piimatooted ja veel midagi. See tõi tõesti uue hingamise ja rohkem energiat, aga varsti saabusid jõulud ja ma küpsetasin kaksteist plaaditäit piparkooke. Kohviliitrid taastusid ka.

Panime elukaaslasega suuri lootusi 2022. aasta jaanuaris toimuma pidanud kuuajasele Mehhiko-reisile. Pidin seal tööst täiesti eemal olles otsustama, kas ma tahan veel kirjutaja olla või pole see ikka minu tee ja ma peaksin tegema midagi muud.

Ka minu uus veebileht oli ootel. Pole ju mõtet seda valmis teha ja raha alla panna, kui ma kuu aja pärast pliiatsi lõplikult nurka viskan. Türkiissinise ookeani kaldal otsustasin siiski, et hakkan Eestisse naastes uuesti kirjutajaks.

Selgus

Veebruaris reisilt tagasi tulles tegelesin esimesel tööpäeval administratiivsete asjadega. Vastasin meile, täitsin tabeleid, maksin ja saatsin arveid. Õigupoolest polnud saata eriti midagi, sest tehtud tööde hulk oli ikka päris õhukeseks kuivanud.

Teise päeva hommikul tegin arvuti lahti, et ühe hea püsikliendi teksti kirjutama hakata.

…
…

Vahtisin kangestunult ekraani. Panin silmad kinni ja kujutasin ette, kuidas ma arvuti läbi akna välja viskan, nii et see lendab üle majakatuste ja prantsatab keset Mere puiestee trammiteed (elasime Rotermanni kvartalis) mitmeks tükiks. Läksin voodisse, tõmbasin pleedi üle pea ja nutsin end magama.

Kui nädala lõpuks oli kogunenud ainult 6 töötundi, sain aru, et asi on väga-väga halb. Puhkusest polnud midagi kasu, kõik tööga seonduv ajas endiselt oksele. OK-SE-LE! Kõige muu suhtes olin täiesti ükskõikne, ainsad erandid olid võib-olla ainult kohvi joomine ja magamine.

Õnneks saabus varsti minu korraline terapeudiaeg. Ma ei mäleta, millest me oleks pidanud muidu rääkima, aga nüüd ütlesin, et tead, ma ei suuda enam töötada.

Sai selgeks, et olin täiesti läbipõlenud. Kõik ressursid olid otsa saanud ja toss oli väljas. Nii võib juhtuda, kui endale viis aastat järjest puhkust ei anna.

Ma polnud ise selle peale tulnud, ehkki tagantjärele tarkusena olid kõik märgid olemas. Arvasin, et ju olen isu täis kirjutanud või et pean lihtsalt natuke puhkama.

Vaatasime terapeudiga mu elukorralduse üle, mille tulemusel tegin järgnevatel nädalatel mitmeid olulisi muudatusi. Pean neist siiamaani kinni.

Esimese asjana viskasin kodust kirjutuslaua välja. Elasime väikses korteris, kus ma lauda kogu aeg nägin. Sisuliselt elasin kontoris.

Teiseks otsisin endale Facebooki kaudu töölauda mõnes toredas valgust täis kontoris. Et saaks kodust välja ja mis veelgi tähtsam – teiste inimeste sekka. Pakkumisi tuli rõõmustavalt palju, nii et mul oli isegi raske valida.

Kolmandaks keelasin endale nädalavahetustel töötamise. Terapeut ütles, et inimene peab alati vähemalt kaks päeva järjest puhkama, ühest on vähe.

Neljandaks tähistan nüüd iga väiksema või suurema projekti lõppemist. See ei tähenda mullijoogi avamist – vahel seda ka –, vaid lõõgastumist ja tehtud tööst rõõmu tundmist. Terapeut nimetas neid hetki laadimispunktideks. Uskuge, töötab.

Viiendaks seadsin endale kindlad reeglid meilide lugemiseks. Ma ei vaata nädalavahetustel ja õhtuti pärast tööd postkasti, sest muidu ei saaks mõtteid üldse eemale.

Kuuendaks loobusin igapäevasest kohvijoomisest. Uneteadlase Matt Walkeri sõnul taluvad inimesed kofeiini väga erinevalt ja mina kuulun nende õnnetute hulka, kelle kohv teeb ärevaks ja paneb käed värisema. Kohvist loobuda oli kahju, aga rahulik olek ja kvaliteetsem uni (magan vähem, aga paremini), mis loobumisega kaasnes, on minu jaoks palju suurema väärtusega. Nüüd joon kohvi harva ja püüan piirduda ühe tassiga.

Seitsmendaks vaatan hoolega, mida söön. Valin seda, mis annab mulle palju energiat ja toitaineid. Aitäh, Eric, Wildfiti ja roheliste smuutide eest! (Muidugi ma pole mingi pühak, aga suures plaanis hoian asjad joonel.)

Kaheksandaks valin töid, mis mulle rõõmu teevad. Selle mõtteni jõudsime Madis Markiga proovi-coachimise käigus. Olen oma kirjutajaeluga sealmaal, kus päringuid on rohkem, kui ma jõuan ära teha. See annab mulle võimaluse valida teadlikult neid valdkondi, mis mind inspireerivad ja rõõmustavad.

Üheksandaks teen regulaarselt trenni. Teen hatha joogat, Shalini Mody GraceFiti ja jooksen. Lisaks lihastele ja liigestele saab liikumisest kasu ka aju. Teaduslikult tõestatud.

Kümnendaks planeerin puhkuseid. Palgatöötajad puhkavad vähemalt 28 päeva aastas. Freelancer PEAB sedasama tegema. Märgin puhkuse kalendrisse ja sätin oma töid selle järgi.

Ja nii ääremärkuse korras: astroloogiasaitide lugemise lõpetasin ka ära.

Pärast esimesi kontori-nädalaid hakkas vaikselt elu sisse tulema. Juba enda igal hommikul ilusaks tegemine mõjus hästi. Nad ütlevad, et läbipõlemisest pole võimalik nii kiiresti välja tulla, aga mul hakkas küll üsna ruttu parem.

Umbes poolteist kuud pärast muudatuste tegemist tundsin ühel õhtul esimest korda pärast mitut aastat, et tuleks juba hommik, saaks kirjutama hakata. Juuuhuuuu! See mõte tegi mind üliväga rõõmsaks. Sain aru, et kirjutajatöö on ikkagi see, mida ma tahan teha.

Praeguseks on n-ö uue elu algusest möödas üle poole aasta ja ma ei saaks olla rohkem rahul. Tööaeg on töötamiseks ja muu aeg sõpradega kohtumiseks, lugemiseks ja lihtsalt elu nautimiseks. Puhkus on kalendrisse märgitud ja elu jälle ilus.

Pean kahjuks ütlema, et minu suhe vastu ei pidanud ja selle poole aasta sisse jäi ka emotsionaalselt ülimalt raske lahkuminek. Üks armas sõber ütles hiljuti, et ma ei pisendaks ennast, väites, et minuga oli raske koos olla. Tõele näkku vaadates tuleb paraku tunnistada, et just nii oligi. Kuna olin ise energiast täiesti tühi, võtsin seda oma kaaslaselt. Keegi ei jaksa aga lõputult teist inimest püsti hoida, nagu ütles mu hea terapeut.

Mida ma sellest kõigest õppisin? Sain teada, kui oluline on puhkamine. Täielik juhe­seinast­väljas­olemine, et pea tühjaks saaks. Kui oled leidnud selle valdkonna, mis sulle tõeliselt meeldib, siis on liigagi lihtne puhkamisele vilistada ja töö tegemisega üle piiri minna.

Teiseks õppisin enda vastu lahke olema. Ma ei nääguta enda kallal, kui mõni päev pole olnud nii produktiivne, nagu oleksin soovinud. Kiidan end, kui midagi on läinud hästi, ja kui päeva jooksul satub ette mõni peegel, siis naeratan endale, ükskõik kui totakas see kõrvaltvaatajale tunduda võib.

Kolmandaks sain kuhjaga paarisuhtega seotud õppetunde, millest enamik mahub ühte soovitusse: rääkige teineteisega. Nii siis, kui ajad on head, kui ka siis, kui suhtetaevasse on ilmunud esimesed pilved.

Kokkuvõtteks ja teistele vabakutselistele soovituseks

• Ära tee mingil juhul tööd puhkamise arvelt. Isegi kui tundub, et sa ei saa muidu rahaliselt hakkama, siis pikka mängu niimoodi ei mängi. Akusid on vaja laadida. Pigem vaata üle oma hinnad. Seda peaksid sa tegelikult niikuinii tegema.
• Kui tunned, et oled läbipõlenud, siis räägi spetsialistiga või mõne sõbraga, kes on selle ise läbi teinud. Teised lihtsalt ei mõista seda, mida sa läbi elad. (Aitäh, Sirly, meie vestluste eest, need aitasid megalt.)
• Kui saad, tööta kodust ainult siis, kui sul on selleks eraldi tuba. Jah, alguses tundub elutoa diivanilt jube mõnus asju ajada, aga varsti vaatad sa seda diivanit hoopis teise pilguga.
• Ära loe vabal ajal töömeile, muidu sa oledki kogu aeg tööl.
• Vaata üle oma toidulaud ja käi iga päev õues. Mina ei käinud vahel päevade viisi väljas. Päris jube. Eriti ohtlik on toas istumine siis, kui elad üksi.
• Ära unusta, et töö kõrval on ka sotsiaalne elu. Saa oma sõpradega päriselt kokku ja tehke koos midagi toredat.

Aga kui kohv sulle halvasti ei mõju, siis pane edasi ja joo minu eest ka. 🙂

Sul on korralik e-pood, suurepärased tooted ja kvaliteetsed pildid, aga tootekirjeldused on kehvavõitu või päris puudu?

Kui teed tootetekstidesse kasvõi mõne alloleva soovituse abil muudatusi, on tõenäoline, et tõusevad ka müügid.

Tea, kellele sa kirjutad

Tootekirjelduse kirjutamisel on väga oluline teada, kes on sinu toote ostja ja millist probleemi su toode tema jaoks lahendab.

Mis talle selle toote juures oluline on? Mis talle elus üldse tähtis on? Milliseid sõnu ja väljendeid ta selle toote kirjeldamisel kasutab? Mida ta toote ostmise juures pelgab? Millega ta kardab, et see toode hakkama ei saa? Kas ostja on noor või vana jne.

Kui oled oma kliente küsitlenud, siis on sul need asjad teada.

Peamine, ära unusta, et sa kirjutad inimesele, mitte masinale. Kasuta julgelt sina-vormi, samamoodi nagu sa räägiksid tootest oma heale tuttavale.

Kirjelda, mis kasu ostjal tootest on

Jep, vana hea müügitekstide kirjutamise põhitõde: ära kirjelda toote omadusi, kirjelda kasu.

Vaata seda niipidi: kui kirjeldad toote omadusi, teed seda enda seisukohast (mu tootel on nii palju vidinaid ja omadusi, kui ägeda asja ma olen teinud!), aga kui kirjeldad kasu, tunneb lugeja, et see asi on tema jaoks.

Selle asemel, et öelda: Lehepuhur teeb kõigest x detsibelli müra, ütle: Su pereliikmed ja naabrid ei teagi, et sa igal septembrikuu laupäeval lehepuhuri käima tõmbad. See peaaegu ei teegi häält! (Siit kumab läbi mu “armastus” lehepuhurite vastu ja see näide kuulub praegu veel ulmevaldkonda, aga point on ilmselt arusaadav.)

Tee lugejale puust ja punaseks, kuidas tema elu nüüdsest paremaks muutub.

Tee tehnilised andmed huvitavaks

Eelnev ei tähenda, et tehnilised andmed poleks üldse olulised. Näiteks elektrooniliste vidinate puhul on need asendamatud.

Aga et nii spetsialist kui teemakauge ostja toote omadustest aru saaksid, kirjelda lisaks mõõtude, omaduste, koostisosade jne välja toomisele, mis kasu neist on.

Näiteks:

X arv programme, et kokkamine oleks kiire ja muretu.
Sisaldab vähe süsivesikuid, et aidata sul kaalu kontrolli all hoida.
Valmistatud mahetatrast, et su kehas oleks vähem mürke.
X (kaamera omadus), et saaksid ka hämaras häid pilte teha.

Lisa emotsiooni

Teksti lugejal peaks tekkima tunne, et ta juba kasutab seda toodet. Ja oi, kui mõnus see on! (Või mis iganes muu positiivne emotsioon on sinu toote puhul sobilik.)

Sa otsustad, et täna rohkem jäätist ei söö. Paned karbile kaane peale ja lükkad selle külmkapi alumise sahtli tagumisse nurka. Korras! Aga siis kuuled, kuidas see siidine patt su nime läbi külmkapi ukse hüüab. Alguses vaikselt, ja siis järjest valjemini ja valjemini.

Sa ei suuda kiusatusele enam sekunditki vastu panna, haarad lusika ja…

Näiteks midagi sellist. Seda muidugi juhul, kui selline tekst ettevõtte üldise tooniga kokku läheb.

Võib ka leebemalt ja lühemalt, aga hea oleks, kui lugeja kujutlusvõime tööle hakkaks.

Väldi stampväljendeid

Need on sellised väljendid, mida kasutatakse ilma nende sisu peale suurt mõtlemata, aga mis tegelikult lugejale kuigi palju infot ei anna.

Näiteks.

Kliendisõbralik. Mida see tegelikult tähendab?
Parim valik. Sama küsimus. Miks see parim valik on?

Stampväljendeid on lihtne vältida, kui sa ütled selges ja lihtsas keeles, mida see toode kasutaja heaks teeb.

(Jah, ma olen nagu katkine grammofon, aga selge ja lihtsa väljendusviisi plaati ma käian edaspidistes postitustes ka.)

Üllata lugejat väikse naljaga

Kumb teeb suurema tõenäosusega ostu: inimene, kes luges haigutama ajavat tootekirjeldust või keegi, kellele tõi see tekst naeratuse näole?

Kui see läheb sinu brändi üldise tooniga kokku, siis ole tootekirjelduste kirjutamisel mõõdukalt nutikas ja vaimukas.

Liigne naljategemine on tüütu, aga väike vimka, mis paneb lugeja muigama, on igal juhul teretulnud.

Kasuta märksõnu

Et Google saaks aru, mida sa müüd, kasuta märksõnu, millega soovid, et see toode otsingutulemustes välja tuleks. Tee seda toote nimes ja olenevalt kirjelduse pikkusest kord-paar tekstis sees.

Ära siiski unusta, et sa kirjutad inimesele, mitte Google’i robotitele.

Tee kirjeldus lihtsasti loetavaks

Ära aja kirjeldust liialt pikaks (tegelikult oleneb see jällegi tootest) ja esita see nii, et seda oleks mugav lugeda.

Kui tekst on valmis, vaata üle, milline see visuaalselt välja näeb. Ühes pikas plokis teksti ei jaksa keegi lugeda. Kasuta reavahesid, vahepealkirju, bulleteid, rasvast kirja jm, mis muudab teksti mugavalt skännitavaks ja silmale paremini haaratavaks.

Head kirjutamist!

Artiklid, mis võivad samuti huvi pakkuda

Miks on klientide tagasiside veebilehel vajalik ja kuidas seda saada

Loe lähemalt

Soovitus: püüa neid väljendeid oma veebitekstides vältida

Loe lähemalt

Kas sul on mõnikord pärast mõne teksti lugemist tunne, et aju lausa kärssab? Loed ja loed, aga aru ei saa, mida öelda tahetakse. 

Minul juhtub see mõnikord siis, kui satun lugema veebiteksti, mis on stampväljenditest nii pungil, et ettevõtte enda hääl ei kostu nende tagant välja.

Olen kokku kogunud mõned sagedamini levivad väljendid, mis ei tee ühelegi veebile head. Esiteks sellepärast, et neid kasutatakse nii palju ja teiseks sellepärast, et need ei anna edasi seda mõtet, mida sa tegelikult oma (tulevastele) klientidele öelda tahaksid.

Igaks juhuks ütlen ka, et see pole maailma lõpp, kui sa oma lehelt mõne sellise väljendi leiad. See, et sa midagi kirja pannud oled, on juba väga hea. Aga mida täpsemini ja selgemini sa oma mõtte edasi annad, seda parem.

Hakkame peale.

Loome kliendile väärtust

Ma pean siin paarile turunduskoolitajale otsa vaatama, kes selle väärtuse loomise džinni pudelist välja on lasknud, sest tundub, et tagasi toppida on seda võimatu.

Minu mõte on see, et kui sa ütled, et sa lood kliendile väärtust, siis see lause ei tähenda minu kui kliendi jaoks mitte midagi. 

Mis see väärtus täpsemalt on? Mida sa minu heaks tegelikult teed?

Ütle otse, kuidas sa mulle kasulik oled. Ma igaks juhuks kordan: mida täpsemini sa oma sõnumi veebilehe külastajale esitad, seda parem. 

Esiteks hoiab selge mõttega tekst külastajat lehel ja teiseks saab ta ju niimoodi paremini aru, miks ta sinu toote või teenuse ostma peaks.

Meie eesmärk on pakkuda terviklahendust

Kas te pakute terviklahendust või te alles püüdlete selle poole?

Ära ütle, mida te tahate teha, vaid mida te teete.

Näiteks:

Sa ei pea oma aega mitme teenusepakkuja otsimise peale kulutama, meie käest saad terviklahenduse. 

Teostame töid

Okei, sellega on nii ja naa. Mõnikord tõesti ei saa teistmoodi, kui öelda, et te teostate töid. Aga mis tööd need on, mida te teete. Kas te saete puid? Või te hooldate arvuteid? Või te küpsetate sünnipäevatorte?

Kui vähegi võimalik, püüa selle väljendi asemel leida midagi muud.

Hoolime kliendist ja tema heaolust

Kui ma seda veebilehe külastajana loen, siis mul tekib küsimus, kes on see klient, kellest hoolitakse? Aga kuidas jääb minu heaoluga?

Selle asemel kasuta sina-vormi ja pöördu minu kui lugeja poole otse.

Näiteks.

Meie jaoks on väga tähtis, et sa jääksid meie teenusega rahule ja sellepärast… 

Oleme turuliidrid, suurimad, vägevaimad jne

See on väga tore, aga mind kui ostjat ei huvita see absoluutselt. Mina tahan head kaupa või teenust, ja võimalikult kiiresti. See, et te olete suurimad ja turuliidrid, ei oma mingit tähtsust. 

Räägi parem, kuidas su kaup või teenus mulle kasulik on ja mu elu paremaks või toredamaks muudab. See veenab mind palju paremini “Osta” nuppu vajutama.

Parima teenuse pakkumiseks omame

Ära ütle “omame”. Ütle “meil on”. 

Näiteks.

Selleks, et sa saakisme sulla pakkuda tõesti parimat … (täida lünk oma teenusega), on meil…

Vot nii. 

Võimalik, et ma uuendan seda artiklit, kui veel mõne “lemmikväljendi” peale satun. 🙂

Artiklid, mis võivad samuti huvi pakkuda

Kust leida kasulike artiklite kirjutamiseks ideid?

Loe lähemalt

Miks on klientide tagasiside veebilehel vajalik ja kuidas seda saada

Loe lähemalt

Kas tead, miks on müügitop raamatupoodides alati nii prominentsel kohal?

Sest meile meeldib osta asju, mille teised on juba heaks kiitnud. 

Sama lugu on ka sinu toote või teenusega. Kui ma näen, et teised on sinu suurepärase toote, suhtumise ja teenindusega rahul, siis ostan ka mina sinu käest palju kergema südamega.

Mis see kerge või raske süda siia puutub?

Väga otseselt. 

Keegi ei taha osta viletsat kaupa ega ajada asju mingi kahtlase kaupmehega, kes kaob pärast raha kätte saamist ära, kirjadele ei vasta ja (võimalikke) probleeme ei lahenda.

Me tahame müüjat usaldada ja nii palju kui see võimalik on, kindlad olla, et saame hea diili. 

Teiste klientide tagasiside on üks paremaid usalduse tekitamise vahendeid. 

Kust ma tean? 

Üks möödunud aastal tehtud uurimus ütleb, et üle 90% veebikasutajatest loeb teiste klientide jäetud tagasisidet ja tervelt 84% võtab seda samamoodi nagu sõbra antud soovitust!

(Muidugi on need numbrid olenevalt valdkonnast erinevad, restoranide ja hotellide kohta jäetud tagasisidet loetakse ilmselt suurema huviga kui mõnda teist. Sellegipoolest peaksid need numbrid igaühe vutt-vutt tagasisidet hankima panema.) 

Kui keegi mõtleb, et laseb nüüd näppudel nobedasti käia ja kirjutab endale paarkümmend kiidulaulu valmis, siis hoidku oma hobuseid.  

Tagasisidest on kasu AINULT siis, kui see on päris.  Jep, koos täisnime ja näopildiga. Olenevalt valdkonnast tuleb kasuks ka tagasiside andja ametinimetuse välja toomine. 

Aga kuidas sellist tagasisidet saab?

Väga lihtsalt. Seda tuleb küsida.

Usun, et kõigil neil toredatel inimestel, kes minu tööle on tagasiside andnud, oleks olnud oma ajaga palju tähtsamatki peale hakata, aga kuna ma kenasti küsisin, siis avaldasid nad sama kenasti oma arvamust.

Sina võid ka nii teha. 

Et tagasiside andmine oleks vastajale võimalikult lihtne, anna talle ette mõned küsimused. Vastuste abil on juba lihtne väike tekst kokku panna.

Hea oleks, kui tagasiside kirjeldaks olukorda enne sinu toote kasutamist, mida see toode tegi ja milline on olukord nüüd. 

Võta appi näiteks selline küsimustik:

1. Kas sul oli meie koostöö alguses … [sinu toote/teenuse] suhtes kahtlusi või ootusi ja mis neist sai?
2. Mis sulle meie koostöö juures kõige rohkem meeldib?
3. Palun nimeta … [toote/teenuse] paar head omadust.
4. Kas sa soovitaksid seda teistele? Miks?
5. Tahaksid midagi lisada?

Aga see…  ei ole veel kõik!

Selleks, et tagasisidest võimalikult palju kasu oleks, küsi viimasena, kuidas sa saaksid oma toodet-teenust veelgi paremaks muuta. Milline osa protsessist oli vastaja arvates kõige nõrgem, ja miks?

Neid vastuseid sa ei pea veebilehel presenteerima, küll aga võib sulle sülle kukkuda väga häid ideid, mille abil oma toodet-teenust paremaks teha ja konkurentidest jälle sammukese ette saada. 

Muuda oma toode või teenus nii heaks, et kliendid ise kirjutavad sulle

Võib muidugi juhtuda, et sul on lihtsalt nii rokkiv teenus või kaup, et kliendid ise kirjutavad sulle, kui palju lihtsam, parem või mõnusam nende elu pärast sinu toote või teenuse kasutamist on. 

Nüüd pole muud, kui teha sellisest kirjast screenshot ja küsida kirja saatjalt, kas ta lubab seda sinu veebis pildina kasutada. (Muidugi lubab!)

Näiteks nii:

Hakka tagasiside kogumisega vaikselt peale ja varsti näed, kuidas kliente juurde tuleb.

Artiklid, mis võivad samuti huvi pakkuda

Kust leida kasulike artiklite kirjutamiseks ideid?

Loe lähemalt

Soovitus: püüa neid väljendeid oma veebitekstides vältida

Loe lähemalt

Sul on olemas märksõnaanalüüs ja sa tead, et peaksid olulisematele märksõnadele vastavad artiklid kirjutama, aga kust ideid võtta?

Või sul on sellised artiklid olemas, aga sa tead, et Google’ile meeldib uus sisu ja sa isegi kirjutaksid seda, aga jällegi: kust, pagan, teemasid saaks?

Ideede leidmine ei ole raske, kui sa tead kasulike artiklite kirjutamise põhitõde: vastata tuleb klientide küsimustele.

Kust neid küsimusi leida, on juba omaette küsimus, aga õnneks pole see raske. Kohe näitan.

Kirjuta sellest, kuidas midagi teha

See huvitab alati. Kui sa müüd näiteks tänavakive, siis kirjuta artikkel tänavakivide paigaldamisest. (Olgu, võib-olla liiga nišikas näide, aga kuna ma just hiljuti sellise artikli kirjutasin – ja ma võin une pealt öelda, kuidas need pagana kivid paika panna tuleb – siis tuli see esimesena meelde.)

Kui sa müüd mingeid huvitavaid vidinaid, siis kirjuta sellest,

• kuidas neid valida
• või neid kasutada
• või neid puhastada
• või neist „maksimum võtta” (khm)
• jne.

Selliseid artikleid loevad ka inimesed, kellel su toodet veel ei ole, aga usu, nad tahavad enne ostu tegemist aru saada, mis värk sellega on.

Igatahes, said mõttest aru. N-ö how-to või kuidas-teemasid, millest inimesed tahaksid eesti keeles lugeda, on mustmiljon, aga mida pole, on vastavad õpetused ja artiklid.

(Muide, kui ma ütlen „kirjuta”, siis tähendab see sedasama, mis „tee video”.)

Kirjuta sellest, kuidas käib sinu toote või teenuse ostmine

Võib-olla sa tegutsed valdkonnas, mis pole nii igapäevane nagu leiva või saia müük. Siis võib sinu lehe külastajal tekkida õigustatud küsimus, mida sinu teenuse tarbimiseks tegema peab.

Kui lähme nendesamade tänavakivide juurde tagasi, siis kirjutasin hiljuti teksti sellest, kuidas tellida endale tänavakivide lasuurimise teenust. Seletasime lahti, mida ja millal teeb tellija, mida ja kuidas teeb teenusepakkuja, ja mis sellest lõpuks välja tuleb.

Artikli lõppu pane kindlasti nupp, mis kutsub lugejat tegema esimest sammu ehk sinuga kontakti võtma, aega broneerima vms.

Räägi oma müügiinimeste ja klienditeenindusega

Millal sa viimati nende käest uurisid, mis klientidele muret teeb? Liiga ammu, eks ole?

Klienditeenindus on kasulike artiklite kullaauk, sest inimesed ju kogu aeg küsivad midagi.

Külasta foorumeid ja Facebooki gruppe

Vaata, mis teemadel inimesed sinu valdkonnas arutlevad ja millisest küsimusest need teemad alguse said. „Kas keegi oskab öelda, kuidas … ?” jne.

Vasta neile ometi. 🙂

Üks-ühele intervjuud klientidega

Timo Porval (kes üldse avastas, et ma oskan kirjutada ja on mind sest ajast peale mentordanud) on mulle algusest peale rääkinud, kui oluline on veebilehe tegemise juures klientide ehk tulevaste veebikülastajatega vestlemine. Seda siis Timo enda ametist, veebilehtede struktuuri tegemisest lähtuvalt.

Aga teksti kirjutamise seisukohast on see veelgi olulisem!

Kindlasti salvesta intervjuu, sest lisaks kliendi küsimustele ja teemadele saad sealt ka väga olulisi väljendeid ja emotsiooni, mille saad oma kirjatükkidesse sisse panna. See on kõva valuuta.

Tööriistad blogiteemade leidmiseks

Jep, sellised asjad on olemas. Üks on näiteks https://answerthepublic.com/ ja teine https://answersocrates.com/.

Need tööriistad leiavad vastavalt sinu sisestatud märksõnale küsimused, mida inimesed on Google’ist otsinud. Geniaalne.

Kas su elu läks lihtsamaks?
Väga hea.

Artiklid, mis võivad samuti huvi pakkuda

Miks on klientide tagasiside veebilehel vajalik ja kuidas seda saada

Loe lähemalt

Soovitus: püüa neid väljendeid oma veebitekstides vältida

Loe lähemalt

Usud, et saame koos su klientidele vinged tekstid kirjutada? Väga hea, ma usun ka.

Võta ühendust ja hakkame peale! : )

Jaana Maling

+372 528 5323

jaana@jaanamaling.com