50 + erinevale ärivaldkonnale kirjutatud tekste

4 raamatu autor

5 raamatu toimetaja

6 aastat kogemust

Läbipõlemine: kuidas mul vabakutselisena toss välja läks ja mis pärast sai

Olgu see lugu hoiatuseks kõigile, kes on alles alustanud elu vabakutselisena. Freelancer olla on väga äge, aga sellel on ka oma pahupool. Sa võid töösse nii ära uppuda, et lõpuks kannatab nii töö ise kui ka kogu su ülejäänud elu.

(Diskleimer. Ma pole psühholoog, ma lihtsalt räägin, mis minuga juhtus ja mida ma tegin, et sellest jamast välja tulla. Lõpuks annan mõne soovituse ka.)

Minust sai vabakutseline copywriter ja kirjutaja 2017. aastal. Olin juba rohkem kui aasta palgatöö kõrvalt oma asja ajanud, mul oli korralik kliendibaas, algaja kohta väga okei veebileht ja megasuur hulk pealehakkamist. Kui ma Rahva Raamatu, oma viimase tööandja ukse enda järel kinni panin, polnud mul tuleviku ees kõige vähematki hirmu. Sest no tegelikult ka, mis oleks olnud kõige jubedam asi, mis oleks juhtuda saanud? Oleksin pidanud tööle tagasi minema?

Aga see, et ma hakkamasaamise pärast hirmu ei tundnud, ei tähendanud, et ma poleks mõistnud: kui ma piisaval hulgal tööd ei tee, ei suuda ma end ära elatada. Lisaks igakuistele üürimaksetele olid ka muud kulud, mille eest tuli hoolt kanda.

Alguses oli kõik hästi

Olin varem olnud kohutav unekott ja arvanud et raskusteta varane ärkamine minuga selles elus küll kokku ei käi. Vale! Mulle meeldis mu töö sedavõrd, et panin kella juba viieks helisema. Varased tunnid sobisid kirjutamiseks ülihästi. Isegi kui õues oli veel pime, tõmbasin kardinad eest, tervitasin akna taga olevat vahtrapuud (tegelt ka) ja asusin tööle. Ja nii kuni õhtul 6–7-ni välja.

Muidugi polnud see iga päev nii, aga suures plaanis küll.

Kui sa alles alustad vabakutselisena, siis võtad vastu kõik tööd, mis pakutakse. Sest raha peab ju teenima. Noh, ja siis võib juhtuda, et kõigi tööde valmis jõudmiseks pead sa ka nädalavahetused appi võtma.

Pole hullu, saame hakkama.

Olin umbes pool aastat niimoodi töötanud, kui mul tuli mõte oma hea sõbra Rain Siemeri kasvajaga võitlemise lugu raamatuks vormida. Rain oli nõus. Tegime suure hulga intervjuusid ja ma asusin kirjutama. Mulle ülisuperväga meeldis seda teha. Ehkki lugu on karm, nautisin raamatu kirjutamise protsessi lausa nii palju, et tegin seda kõigi teiste tööde kõrvalt.

Saime raamatule palju head tagasisidet ja 2019. a alguses tegi kirjastus Helios mulle pakkumise järgmine raamat kirjutada. Suure õhinaga võtsin pakkumise vastu. See polnud aga mitte ühe eluperioodi, vaid terve elu lugu. Mis tähendas kõvasti rohkem kirjutamist.

Et käsikiri tähtajaks valmis saada, kirjutasin sõna otseses mõttes terve kevade ja suve. Tagantjärele tarkusena võtsin projekti alguses liiga tšillilt ja nii juhtuski, et viimased kaks kuud istusin sisuliselt ainult kirjutuslaua taga või magasin.

Kui raamat valmis, oli megauhke tunne. Tähistamiseks aega polnud, sest copy-kliendid tahtsid teenindamist ja üür maksmist. Ma ei teinud isegi nädalast pausi, vaid panin kohe edasi.

Nii.

Sain aru küll, et see töötempo pole päris okei ja otsustasin, et järgmisel, 2020. a suvel puhkan terve kuu järjest ja ei mingit raamatut!

Saabus kevad 2020. Covid. Kuna keegi ei teadnud, mis saab, ja polnud kindel, kas mul ühtegi klienti alles jääb, võtsin vastu pakkumise järgmine raamat kirjutada. Suva see suvepuhkus.

Selle raamatu kirjutamisega läks samamoodi nagu eelmisega. Alguses veidi lebomalt, nii et sain kõrvalt ka copy-kliente teenindada, ja lõpuks täielikult hullu pannes.

Taaskord ei puhanud ma pärast raamatu valmimist nädalatki.

Ma saan aru küll, et jutt läheb juba igavaks, aga kui saabus aasta 2021, kordus täpselt sama stsenaarium.

Midagi on valesti

2021. aasta suvel tulid esimesed märgid, et kõik pole enam okei. Tahtsin ainult magada, varane ärkamine oli ammu unustatud. Uute copy-päringute peale ma ei rõõmustanud, vaid kirtsutasin nina. Hakkasin kahtlustama, et see töö polegi vist tegelikult see, mida ma teha tahan.

Tööpäevad olid endiselt pikad, aga tehtud jõudsin järjest vähem. Vahtisin aknast välja, lugesin astroloogiasaite (noh, et kas miski tuleb mind päästma, rahalaev näiteks) ja jõin tööstuslikes kogustes kohvi. Et ärkvel püsida, ja maitse ka meeldis.

Kui varem oli tuju üles-alla käinud, siis 2021. a teises pooles oli see püsivalt halb. Elukaaslasele vaatas igal õhtul vastu mossis nägu, kes ütles, et ei, ma ei saanud ka täna midagi tehtud ja mul on nii halb tuju, palun tule lohuta mind. Mõtlesin endiselt, et mulle lihtsalt ei meeldi see töö enam.

Hakkasin töökuulutusi vaatama. Midagi huvitavat polnud, nii et lasin aga oma asja edasi.

Mulle on eluaeg mukkimine ja sättimine meeldinud, aga ma ei teinud seda enam. Mis küünelakk? Milleks? Mis uued riided? Raha pole ja ma ei käi ju kontoris. (Selle asemel olin poole päevani pidžaamas ja hommikumantlis.)

Elukaaslasega jalutama minemine tundus kohutav koorem. Miks ma pean tulema? Ilm on kehv ja ma lihtsalt ei jaksa.

Kui ta tahtis mu töö teemal midagi arutada, muutusin trotslikuks küünikuks, kes virises, kui mõttetu see töö on: teed ja teed ja raha ikka pole.

Aknast välja vaatamise eest üldiselt keegi raha ei maksagi. Ja kuna ma argipäeviti midagi tehtud ei saanud, siis pidin “töötama” ka nädalavahetustel. Mis tähendas seda, et ma vahtisin ka siis ilma suuremate tulemusteta lihtsalt niisama arvuti taga. Selle asemel, et õue minna ja puhata.

Juukseharjale hakkas järjest rohkem karvu jääma. Jälgisin seda trendi murelikult, kuni ühel hommikul duši all olles tundsin, kuidas terve salk juukseid koos veega mööda selga alla voolab. Paanika kuubis. Tuli tõdeda, et mu paksust patsist oli alles ainult roots ja ma lasin oma pikad juuksed ära lõigata. Tagantjärele olen lühema soengu üle muidugi rõõmus. Kannan seda siiamaani, ehkki juuksekasv on ammu taastunud.

Olin kogu aeg oma seksuaalsusega väga heas kontaktis olnud, aga nüüd puudus mul seksi vastu peaaegu igasugune huvi. Võib-olla mängis oma rolli ka see, et ma ei meeldinud endale enam napis pitsöösärgis, rääkimata pesust. Olin nimelt vargsi endale 6 lisakilo kogunud ja minu kasvu kohta on seda üsna paras ports. Ma lihtsalt ei tundnud ennast enam iseendana. Ma ei söönud rohkem kui varem ja sellepärast ajas seletamatu kaalutõus mind veelgi rohkem stressi.

Mul polnud enam mitte millekski energiat. Ma ei hoolitsenud ei enda, elukaaslase ega meie kodu eest. Nägin kõike mustades värvides, vähesed asjad tegid rõõmu. Kõige hullem kogu selle jama juures oli see, et ma ei saanud aru, mis mul viga on.

Arvasin, et mu jõuetus ja energiapuudus on äkki valest toidust (või vanusest, aga selle peale ma väga palju mõelda ei julgenud). Tegime elukaaslasega Eric Edmeadesi Wildfiti toitumisprogrammi. Jätsime ära suhkru, kohvi, jahu, piimatooted ja veel midagi. See tõi tõesti uue hingamise ja rohkem energiat, aga varsti saabusid jõulud ja ma küpsetasin kaksteist plaaditäit piparkooke. Kohviliitrid taastusid ka.

Panime elukaaslasega suuri lootusi 2022. aasta jaanuaris toimuma pidanud kuuajasele Mehhiko-reisile. Pidin seal tööst täiesti eemal olles otsustama, kas ma tahan veel kirjutaja olla või pole see ikka minu tee ja ma peaksin tegema midagi muud.

Ka minu uus veebileht oli ootel. Pole ju mõtet seda valmis teha ja raha alla panna, kui ma kuu aja pärast pliiatsi lõplikult nurka viskan. Türkiissinise ookeani kaldal otsustasin siiski, et hakkan Eestisse naastes uuesti kirjutajaks.

Selgus

Veebruaris reisilt tagasi tulles tegelesin esimesel tööpäeval administratiivsete asjadega. Vastasin meile, täitsin tabeleid, maksin ja saatsin arveid. Õigupoolest polnud saata eriti midagi, sest tehtud tööde hulk oli ikka päris õhukeseks kuivanud.

Teise päeva hommikul tegin arvuti lahti, et ühe hea püsikliendi teksti kirjutama hakata.


Vahtisin kangestunult ekraani. Panin silmad kinni ja kujutasin ette, kuidas ma arvuti läbi akna välja viskan, nii et see lendab üle majakatuste ja prantsatab keset Mere puiestee trammiteed (elasime Rotermanni kvartalis) mitmeks tükiks.

Kui nädala lõpuks oli kogunenud ainult 6 töötundi, sain aru, et asi on väga-väga halb. Puhkusest polnud midagi kasu, kõik tööga seonduv ajas endiselt oksele. OK-SE-LE! Kõige muu suhtes olin täiesti ükskõikne, ainsad erandid olid võib-olla ainult kohvi joomine ja magamine.

Õnneks saabus varsti minu korraline terapeudiaeg. Ma ei mäleta, millest me oleks pidanud muidu rääkima, aga nüüd ütlesin, et tead, ma ei suuda enam töötada.

Sai selgeks, et olin täiesti läbipõlenud. Kõik ressursid olid otsa saanud ja toss oli väljas. Nii võib juhtuda, kui endale viis aastat järjest puhkust ei anna.

Ma polnud ise selle peale tulnud, ehkki tagantjärele tarkusena olid kõik märgid olemas. Arvasin, et ju olen isu täis kirjutanud või et pean lihtsalt natuke puhkama.

Vaatasime terapeudiga mu elukorralduse üle, mille tulemusel tegin järgnevatel nädalatel mitmeid olulisi muudatusi. Pean neist siiamaani kinni.

Esimese asjana viskasin kodust kirjutuslaua välja. Elasime väikses korteris, kus ma lauda kogu aeg nägin. Sisuliselt elasin kontoris.

Teiseks otsisin endale Facebooki kaudu töölauda mõnes toredas valgust täis kontoris. Et saaks kodust välja ja mis veelgi tähtsam – teiste inimeste sekka. Pakkumisi tuli rõõmustavalt palju, nii et mul oli isegi raske valida.

Kolmandaks keelasin endale nädalavahetustel töötamise. Terapeut ütles, et inimene peab alati vähemalt kaks päeva järjest puhkama, ühest on vähe.

Neljandaks tähistan nüüd iga väiksema või suurema projekti lõppemist. See ei tähenda mullijoogi avamist – vahel seda ka –, vaid lõõgastumist ja tehtud tööst rõõmu tundmist. Terapeut nimetas neid hetki laadimispunktideks. Uskuge, töötab.

Viiendaks seadsin endale kindlad reeglid meilide lugemiseks. Ma ei vaata nädalavahetustel ja õhtuti pärast tööd postkasti, sest muidu ei saaks mõtteid üldse eemale.

Kuuendaks loobusin igapäevasest kohvijoomisest. Uneteadlase Matt Walkeri sõnul taluvad inimesed kofeiini väga erinevalt ja mina kuulun nende õnnetute hulka, kelle kohv teeb ärevaks ja paneb käed värisema. Kohvist loobuda oli kahju, aga rahulik olek ja kvaliteetsem uni (magan vähem, aga paremini), mis loobumisega kaasnes, on minu jaoks palju suurema väärtusega. Nüüd joon kohvi harva ja püüan piirduda ühe tassiga.

Seitsmendaks vaatan hoolega, mida söön. Valin seda, mis annab mulle palju energiat ja toitaineid. Aitäh, Eric, Wildfiti ja roheliste smuutide eest! (Muidugi ma pole mingi pühak, aga suures plaanis hoian asjad joonel.)

Kaheksandaks valin töid, mis mulle rõõmu teevad. Selle mõtteni jõudsime Madis Markiga proovi-coachimise käigus. Olen oma kirjutajaeluga sealmaal, kus päringuid on rohkem, kui ma jõuan ära teha. See annab mulle võimaluse valida teadlikult neid valdkondi, mis mind inspireerivad ja rõõmustavad.

Üheksandaks teen regulaarselt trenni. Teen hatha joogat, Shalini Mody GraceFiti ja jooksen. Lisaks lihastele ja liigestele saab liikumisest kasu ka aju. Teaduslikult tõestatud.

Kümnendaks planeerin puhkuseid. Palgatöötajad puhkavad vähemalt 28 päeva aastas. Freelancer PEAB sedasama tegema. Märgin puhkuse kalendrisse ja sätin oma töid selle järgi.

Ja nii ääremärkuse korras: astroloogiasaitide lugemise lõpetasin ka ära.

Pärast esimesi kontori-nädalaid hakkas vaikselt elu sisse tulema. Juba enda igal hommikul ilusaks tegemine mõjus hästi. Nad ütlevad, et läbipõlemisest pole võimalik nii kiiresti välja tulla, aga mul hakkas küll üsna ruttu parem.

Umbes poolteist kuud pärast muudatuste tegemist tundsin ühel õhtul esimest korda pärast mitut aastat, et tuleks juba hommik, saaks kirjutama hakata. Juuuhuuuu! See mõte tegi mind üliväga rõõmsaks. Sain aru, et kirjutajatöö on ikkagi see, mida ma tahan teha.

Praeguseks on n-ö uue elu algusest möödas üle poole aasta ja ma ei saaks olla rohkem rahul. Tööaeg on töötamiseks ja muu aeg sõpradega kohtumiseks, lugemiseks ja lihtsalt elu nautimiseks.

Puhkus on kalendrisse märgitud ja elu jälle ilus.

Igas mõttes.

Kokkuvõtteks ja teistele vabakutselistele soovituseks

Aga kui kohv sulle halvasti ei mõju, siis pane edasi ja joo minu eest ka. 🙂

Usud, et saame koos su klientidele vinged tekstid kirjutada? Väga hea, ma usun ka.

Võta ühendust ja hakkame peale! : )