Üksinda reisimisest ühe ja teise nurga alt
Mulle meeldib reisida. Võiks arvata, et see meeldib kõigile, aga ma tean, et reisipõlgurid on olemas. Minu isa näiteks ütleb, et tema eelistab Eiffeli torni telekast vaadata, ta ei taha kalli raha eest kuskile Pariisi tänavatele trügima minna. Ja jumal teab, mis imelikke asju seal sööma peab – ei, kodus on ikka parem.
Nojah. Tegelikult on asi muidugi selles, mida keegi elult soovib.
Kui tahad kuulsat torni ideaalse nurga alt vaadelda, muretsemata, et keegi sul oma kaameraga seljas elab või võõras keeles vadistab, siis on kodune elutuba selleks tõesti parim variant.
Kui tahad aga nuusutada teistmoodi õhku, nautida teistmoodi valgust, kuulata teistmoodi juttu ja hääli, maitsta teistmoodi toite ja kohtuda teistmoodi ägedate inimestega, siis tuleb ise kohale minna.
Ja kui keegi kaasa tulla ei saa, siis teha seda üksinda.
Miks ma üldse omapäi reisile läksin?
Kõige esimesele sooloreisile läksin üle 10 aasta tagasi just sellepärast, et ükski sõbranna ei saanud minuga kaasa tulla. Ühel ei lubanud töö, teisel mees ja kolmandal rahakott. Mina olin otsustanud aga (tollal veel palga)töö eest korraks ära põgeneda ja ostsin odava paketireisi Bulgaaria kuurorti.
Olin varem üksi üle ookeani sugulastele külla lennanud, aga tervet puhkust polnud üksi veetnud. Introvertse inimesena kujutasin end aga omaette olemisega hästi toime tulevat. Tahtsin lihtsalt basseini ääres vedeleda ja raamatut lugeda ning seda ma nädal aega järjest ka tegin. Kui üks väike ekskurss lähedalasuvasse (vabandust, aga väga imelikku ja koledasse) linna välja arvata.
Õppisin sellel reisil, et üksinda reisimine ei ole kahe- või mitmekesi rändamisest parem ega halvem, see on lihtsalt teistmoodi. Välja arvatud üks asi, mis ilmselgelt OLI halvem. Selleks olid üksinda veedetud restoraniõhtud.
Omaette söödud hommiku- ja lõunasöögid olid fine, aga õhtusööki ja selle kõrvale käivat veinikest oleksin tahtnud koos oma inimes(t)ega nautida. Jagada päevamuljeid (mis siis, et need olid enamasti mu raamatutegelaste omad) ning rääkida niisama maast ja ilmast. Uusi tutvusi ma tol korral ei otsinud ega soovinudki.
Kokkuvõttes täitis reis eesmärki ja ehkki olin tol korral vaid Euroopa nurgapealsesse kuurorti sõitnud, sain aru, et mu ees on terve maailm valla. Isegi kui mitte keegi mitte kunagi enam minuga reisima tulla ei taha.
Paketireis sobis esimeseks sooloreisiks hästi, aga rohkem ma seda korrata ei soovinud. Omal käel rändamine on lihtsalt palju-palju huvitavam ja mis seal salata, kõvasti seiklusrikkam. Aastate jooksul olen käinud niimoodi Aasias ja veetnud paar päeva New Yorgis, kõige enam olen üksi reisinud aga muidugi Euroopas.
Tahaksin ka, aga ei julge!
Vahel kirjutavad mulle naised, kes on sotsiaalmeedia kaudu mu reisidest osa saanud, et nad tahaksid ka omapead reisile minna, aga ei julge. Mõni pelgab, et ei saa reisikorraldusega hakkama, eksib lennujaamas ära või ei leia hotelli üles, teine kardab, et ei saa võõramaa ühistranspordisüsteemist aru, varastatakse tänaval paljaks vms.
Asjad, mida me pole kunagi teinud, on ikka vähemal või rohkemal määral hirmutavad. Aga kui korra ära käid, tahad veel. Pealegi – ma ei ole teinud ka midagi pöörast, käinud üksinda seljakotiga džunglis või avastanud omapead võõraste suurlinnade slumme.
Olen reisinud üsna turvalisteks peetavatesse kohtadesse, kus saab inglise keelega hakkama, pangakaart toimib ja internet on ka enam-vähem. Minu reise võib pidada mugavaiks ja kogenud reisisellide meelest võib-olla igavaiks, aga mulle on need just sellistena meeldinud.
Kui tahad üksi reisile minna, aga pole seda seni teinud, siis miks mitte rännata kuhugi, kus sa oled varem koos teistega käinud? Nii on midagigi tuttavat ja turvalist ees ootamas.
Väikse guugeldamise abil leiab iga sihtkoha kohta kümneid blogiartikleid, kus sooloreisijad oma kogemusi ja soovitusi jagavad. Nii saad kodus juba üsna detailse plaani paika panna.
Ja nimetada selle plaan A-ks, sest vahel läheb tõesti vaja ka plaani B-d. Teinekord tuleb kohapeal leiutada isegi plaan C, aga see käib reisimise ja tõtt-öelda elamise juurde üleüldse.
Kas sooloreis ravib hingehaavu?
Üksinda reisimisel on romantiline maine. Arvatakse, et sooloreis ravib katkist hinge ja murtud südant, lööb mõtted klaariks ja lahendab igapäevaelu sasipuntraid. Tagasi koju jõudes oled kui ümber sündinud ja alustad rõõmsalt uut elu.
Võib-olla isegi kuuma brasiillase käevangus nagu juhtus Elizabeth Gilbertiga. Kui Liz poleks üksi reisile läinud, poleks ta elu sellisel määral muutunud, ammugi poleks tal olnud ainest oma übermenuki “Söö, palveta, armasta” kirja panemiseks.
Kui küsida minu käest, kas sooloreisist võib hingehaavade või sassis elu korda saamisel abi olla, siis vastan: jah ja ei. Kui tahad oma mõtete eest lihtsalt põgeneda, tegelemata nende põhjuseks olevate jamadega, siis kindlasti mitte.
Sõitsin aastaid tagasi kuuks ajaks üksinda Balile. Ma ei tulnud oma elus olevate teemadega hästi toime ja mõtlesin, et seal, teiselpool maakera, mured kaovad. Millele ma reisi planeerides muidugi ei mõelnud, oli see, et mõtted mu blondi peakese sees istuvad ju minuga koos lennukisse, nemad ei jää Tallinna lennujaama maha.
Väljend “saatuse iroonia” leiab sageli kuritarvitamist, aga justnimelt saatuse irooniana juhtus minuga sel jumalate saarel asju, mis tegid mu elu veelgi segasemaks ja lennutasid mu pöörasesse turbulentsi, kust väljusin aasta hiljem täiesti oimetuna. Tol korral ei olnud sooloreis tõesti mingi ravim, pigem totaalselt käestläinud LSD-tripp.
Nii et ei maksa arvata, et üksinda reisile minnes muutub su elu kindla peale paremaks.
Aga see võib juhtuda.
Jah, üksireis võib muuta elu
Mul on ka sellise reisi kogemus, mis tõesti muutis mu elu. Ja kui te küsite, mis seal reisil täpselt juhtus, siis ma ei tea. Aga ma võin öelda, et tulin tagasi muutunud inimesena.
2023. aasta alguses kiskus mind Portugali. “Kiskus” on isegi pehmelt öeldud, ma pigem TEADSIN, et ma PEAN sinna minema. Vaatama hiileglsuuri lained pisikeses Nazarés ja veetma aega Portos. Lihtsalt pean ja kõik.
Olin vaimselt üsna kehvas seisus. Elasin läbi enam kui poole aasta taguse lahkumineku järellainetusi ega osanud oma elu kuidagi uutele radadele sättida. Pidasin noil päevil videopäevikut ja ühel sissekandel ütlesin pisarsilmi kaamerasse: “Palun öelge keegi, et ma olen veel kunagi õnnelik!” Tahaksin iseennast lohutada ja öelda: “Jah, kullake! Varsti-varsti!”
Muidugi polnud mul ära sõites mingeid illusioone. Teadsin omast kogemusest, et teises riigis ei muutu olek kergemaks lihtsalt sellepärast, et sa oled teises riigis. Sina ja su mõtted olete ju ikka needsamad. Aga ma olin õppinud selliseid “kiskumisi” ja tõmbeid usaldama ja nii istusingi 5. jaanuari hommikul lennukisse.
Minu esimene peatuspaik oli väike rannikulinnake Nazaré, maailma suurimate surfilainete kodu. Veetsin seal kaks nädalat, käies raamatu kirjutamise kõrval iga päev kaljuservalt hiigellaineid vaatamas. Miski ütles: sa pead siin olema, kõik saab korda.
Olemine muutus vähehaaval ja umbes nädala pärast avastasin end esimest korda elus duši all laulmas. Ma polnud seda eales varem teinud! Olin arvanud, et seebise peaga lõõritamine on filmide jaoks välja mõeldud jaburdus. Nüüd olin ise oma filmi kangelane ja leelotasin nii et vähe polnud.
Nazaré-aja lõppedes sõitsin Portosse. Ja vot siin toimus minuga midagi müstilist. Kui Nazaré kogemust võib seletada looduses viibimise positiivse mõju ja millega iganes, siis see, mis juhtus Portos, oli something else.
Olen alati kirikutesse leigelt suhtunud. Jah, paljud neist on väga võimsad ja ilusad, arhitektuuripärlid ja mis kõik veel, aga ma pole tundnud mingit vajadust seal käia. Porto Igreja do Carmo kiriku juurde läksin ka rohkem selle fassaadi pärast. See on nimelt ilus kirju ja jääb hästi pildile, pärast hea Instagrami riputada.
Ning kui juba kohale tuldud sai, ostsin ka nelja ja poole eurose pileti ning astusin sisse. Käisin tiiru kõikides ruumides, kuhu külastajaid lubati ja istusin siis korraks pingile.
Jäin sinna enam kui tunniks. Tunnet, mis ma sel vanal kirikupingil istudes tundsin, on keeruline kirjeldada. Kui ma ütlen, et see oli maailma kõige suurem rahu, siis sellest on vähe. Minu sisse voolasid justkui rahu, eufooria ja kohale jõudmise tunne üheskoos. Vot sellepärast ma pidingi siia tulema, taipasin hiljem.
Järgneva kolme nädala jooksul viisid jalad mind ülepäeviti iseenesest Igreja do Carmosse. Vahel istusin seal tunni, vahel pool. Iga kord oli tunne nagu oleksin koju jõudnud. Mind hakkas see kirikuvärk huvitama ja astusin paaril korral sisse ka mõnda teise pühakotta, arvates, et ehk Portugali kirikud ongi teistmoodi. Ei olnud nad midagi. Kodutunne oli ainult Igreja do Carmos.
Iga päevaga läks elu ilusamaks. Tänaval ei käinud ma enam nina maas, vaid naeratasin inimestele. Jalutasin kümneid kilomeetreid ja saatsin sõpradele eufoorilisi teadaandeid sellest, kui õnnelik võib inimene lihtsalt niisama olla. Päris kindlasti ei tulnud ma koju sellesama naisena, kellena reisile läksin.
Sooloreis on ideaalne laisklemiseks
Aga muidugi sobib üksi võõrale maale minna ka lihtsalt niisama, ilma reisile diipi tähendust omistamata. Vahel on hea kõik korraks pausile panna ja lihtsalt minema sõita. Soojamaa rannale peesitama, Šoti mägismaale matkama, Pariisi kohvikuid või Firenzesse muuseume nautima. Mille iganes järele igatsust tunned.
Võid otsima minna uusi tuttavaid, aga võid ka kaks nädalat järjest vait olla ja kellegagi rääkimata mööda tänavaid uidata. Sinu reis, sinu reeglid.
Olen vahel pikemal reisil olles teinud näiteks ühe sellise päeva, kus ma ei tule üldse voodist välja. Vaatan filme, loen raamatut, kerin sotsmeediat ja söön võileiba. Seda kõike puhaste ja valgete hotellilinade vahel. “Jumalast hea mõte,” kostis mu õde, kui mu vedelemispäevast kuulis. Kodus ei laseks süümekad sellist patust olesklemist iial nautida.
Veel üks hea asi üksi reisimise juures – sa saad ennast lõpuks ometi mõnuga välja magada.
Kokkuvõtteks
Kui tahaksid minna, aga kahtled, siis mine. Ma ei ole ühtegi reisi kahetsenud. Isegi see pöörane Bali avantüür andis asendamatuid kogemusi ja õpetas palju.
Jah, võib juhtuda, et sa tunned end mõnel päeval üksikuna ja igatsed koduste järele, aga võib juhtuda, et mitte. Võib juhtuda, et kohtud ägedate inimestega, kes rikastavad sinu elu ühe mõnusa jutuajamise, aga võib-olla hoopis aastatepikkuse sõprusega.
Võib juhtuda, et satud kohtadesse, millest sa kodusel diivanil isegi unistada ei oska ja sööd tänavatoitu, mille kirjeldamiseks pole eesti keeles sõnu.
Mis kõige tähtsam – võib juhtuda, et sa kohtud mõnel sellisel reisil iseendaga. Minuga just nii läks.
Usud, et saame koos su klientidele vinged tekstid kirjutada? Väga hea, ma usun ka.
Võta ühendust ja hakkame peale! : )
Jaana Maling