Raamatusoovitus: Dave Grohl “The Storyteller: Tales of Life and Music”
Lapsena oli mul oma noorema õe meelehärmiks kombeks välismaa nätse ja komme nii kaua alles hoida, et mõnikord läksid need enne vanaks, kui ma neile hambad sisse lõin. Piiritagust kraami sai üliharva ja ma tahtsin selle söömist nii kaua edasi lükata kui võimalik.
Kommidega ei suuda ma sellist trikki juba ammu enam teha, aga Dave Grohli “Storyteller: Tales of Life and Music” on maiuspala, mille lugemisega viivitasin lausa paar aastat. Ma lihtsalt teadsin, et see meeldib mulle väga.
Ja mul oli õigus.
Ma ei ole kunagi ühegi muusiku tulihingeline fänn olnud ja Nirvana-vaimustus, mis paljusid mu eakaaslasi 90-te keskel tabas, jättis mind puutumata. (Kodus oli Nirvanat kuulda küll, bändi fännas mu õde.) Muusikast enam on mind alati köitnud muusikud ise, täpsemalt kõiksugu lood, mis loomise ja artistiks olemisega kaasas käivad.
Ja hr Grohl on nende jutustamises tõeline meister. Muudmoodi ei saakski, kui raamatule juba selline pealkiri pandud on.
Kui trummi või kitarri lõhub mees mängida nagu kurivaim, siis kirjasulge on ta kohelnud õrnalt. Säärasel määral hellust ja armastust, millega Grohl oma kallitest inimestest – emast, tütardest, bändikaaslastest ja teda mõjutanud muusikutest räägib, temasuguse karuse rokkari suust justkui ei ootaks. Aga kontrast on seda toredam.
Kui peaksin ühe sõnaga ütlema, millest see raamat räägib, siis ütleksin, et armastusest. Armastusest inimeste, aga veelgi enam muusika vastu. Kui kallid inimesed on Grohli elust nii mõnelgi traagilisel korral lahkunud, siis muusika jääb.
Tegelikult kõlab see, mis ma just ütlesin, kulunult ja lahjalt. Dave Grohl ELAB muusikat, ta ON muusika. Ilma selleta ei oleks mitte midagi.
“When I was seventeen years old, music had become my counsellor when I needed guidance, my friend when I felt alone, my father when I needed love, my preacher when I needed hope, and my partner when I needed to belong.”
Kui Grohl oleks kirjutanud selle raamatu pärast 2022. aastat, mil tema elust lahkusid veel kaks olulist inimest, Foo Fightersi trummar, “my brother from another mother, my best friend, a man for whom I would take a bullet” Taylor Hawkins ja Dave’i ema Virginia, oleks see olnud üks teine raamat. Jääb loota, et ta selle ühel päeval kirjutab.
On ääretult sümpaatne, et autor ei räägi inimestest, kelle kohta oleks tal ehk midagi kehvasti öelda. Neid lugusid ta raamatu vääriliseks ei pidanud ja see otsus saab minult aplausi.
Aplausi saab ka raamatu lugudele üles ehitamine, valitud fotod ja muidugi kaanepilt.
Loe. F-ing hea raamat.
Mõni tsitaat ka.
“A bit later, there was a knock at the window of the van. “Which one of you is the drummer?” If I’ve learned one thing in my thirty-three years of being a professional touring musician, it’s that nothing good ever comes from this question.”
***
“Because every day is still a blank page, waiting to write itself.”
***
“And Kurt. If only he could have seen the joy that his music brought to the world, maybe he could have found his own. My life was forever changed by Kurt, something I never had the chance to say while he was still with us, and not thanking him for that is a regret I will have to live with until we are somehow reunited. Not a day goes by when I don’t think of our time together, and when we meet in my dreams there’s always a feeling of happiness and calm, almost as if he’s just been hiding, waiting to return.”
Usud, et saame koos su klientidele vinged tekstid kirjutada? Väga hea, ma usun ka.
Võta ühendust ja hakkame peale! : )
Jaana Maling