Paus Muhu saarel, juurte juures
Möödunud aasta lõpus otsustasin elukohta vahetada. Vanas, Tallinna Rotermanni kvartali korteris elamine meeldis mulle väga, aga paraku ei suutnud mu sissetulekud üürituru hindadega enam sammu pidada.
Tegelikult ei saanud ma seda armsat elupaika endale juba mõnda aega lubada, aga olin seda asjaolu veidi aega eiranud. Aasta lõpus jõudis ent kätte hetk, kus oli vaja tõele näkku vaadata ja uus üürikodu leida. Mäletan, et istusin juuksuritoolis ja viisin oma soengumeistrit oma elu viimaste arengutega kurssi, kui endalegi ootamatult ütlesin: „Võib-olla ma ei otsigi praegu uut korterit. Annan vana ära, viin asjad lattu ja kolin sügiseni Muhusse.“
Justnimelt „Muhusse“, mitte „Muhule“, nagu enamasti ütlevad need, kes minu kodusaare asjadega kursis pole.
Elasin Muhus esimesed 18 eluaastat. Siin ma sündisin, kasvasin, käisin lasteaias ja põhikoolis. Kui pärast naabersaarel lõpetatud gümnaasiumi Tallinnasse ülikooli astusin, ei läinud ma teadlikult saarelt ära, vaid kõigest mõneks ajaks kooli.
Ma ei juurelnud kunagi selle üle, kus ma hiljem elama hakkan. Ilmselt oli põhjus minu ühepäevaliblika mõttelaadis, mis ei lasknud üleliia pikki plaane teha. Võtsin enamasti üks päev korraga ja küllap tasub siit otsida ka põhjust, miks ma nüüd, neljakümnendates, ikka veel üürikorterites elan.
Igatahes saarele ma kunagi püsivalt tagasi ei tulnudki. Pärast ülikooli jäin Tallinnasse tööle, abiellusin ja seadsin end linnas sisse.
Tegelikult olengi olemuselt rohkem linna- kui maainimene. Minu jaoks ei ole oluline iga viimast kui suvepäeva maal veeta, mulle meeldib linnas ka südasuvel. Nautisin linnas elades väga suveõhtuid, mil jätsin magama minnes rõduukse lahti ja uinusin alt välirestoranist kostuva nugade-kahvlite klõbina, klaaside kõlina ja lõbusa naeru saatel. Linnamelu on nii minu teema!
Ometi pean end äärmiselt õnnelikuks inimeseks, sest sündisin maalapsena – et mul õnnestus kasvada maal. Usun, et see on muutnud mu elu rikkamaks ja andnud paljudele asjadele teistsuguse vaatenurga kui on inimestel, kes on terve elu ainult linnas elanud. Tean, mida tähendavad kottpimedad ja sünged talveõhtud, tormiga kaduv elekter ja sügiseti porimülkaks muutuv sissesõidutee. Aga ka puukuuri nurka loodud armas mängukodu, talvisel metsatööl söödud lõkkesuitsune toit ja omakorjatud marjadest tehtud metsmaasikamoos.
Oma lapsepõlve suvedele mõtlen tagasi tõelise heldimusega. Olime õe ja meie tädide lastega, kokku kuuekesi, justkui Bullerby punt, kes täitis oma päevi igasuguste põnevate tegemistega: korraldasime vanematele kontserte ning tõime isekeskis lavale „Nukitsamehe“ ja „Kevade“; vanaema kaltsukottide abil kandsime ette uhkeid moedemonstratsioone, millest poisid polnud muidugi sama vaimustatud kui meie, tüdrukud, aga mis neil üle jäi.
Enamikel päikselistel hommikutel sõitsime aga ratastega viie kilomeetri kaugusele mere äärde ja naasime sealt alles õhtusöögiks. Me ei öelnud muide kunagi, et lähme randa, ikka mere äärde. Kui aktiivsematest tegevustest väsisime, istusime aida ees ja sõime kuivatatud särgi, silke ja lesti, mis vanaisa oli traatidele kuivama sättinud. Rasvasele lestale mõeldes hakkab mul siiamaani suu vett jooksma.
Sügise saabudes läksid aga tädide lapsed linna ja ma kadestasin neid selle pärast. Tundus, et sügisel on linnas miski, millest maal puudu jääb ja nüüd täiskasvanuna, tean, mis see on. Need on valgustatud tänavad, akendes põlevad tuled ja ringi sagivad inimesed ehk rohkem elu, mida maal iga päevaga justkui vähemaks jäi.
Sügise tulek ei ole linnas nii dramaatiline ja ilmselt on see ka üks põhjustest, miks mulle seal elada meeldib. Aga vaatamata nüüdseks juba aastakümnete pikkusele Tallinna elaniku staatusele pean end endiselt uhkusega muhulaseks (mitte „muhukaks“, jumal hoia!) ja tunnen nii Kuivastus praami pealt maha sõites kui ka Saaremaa poolt üle Väikse väina tammi Muhusse jõudes ikka veel turvalist ja mõnusat kodutunnet. Võib-olla see kõlab sentimentaalselt, aga miski minu sees ütleks justkui: sa oled kohal, kuhugi pole vaja enam minna. Juurtel on rohkem jõudu ja me toetume neile rohkem kui me mõnikord tahame tunnistada.
Nüüd, 2023. a kevadel, olin aga vähemalt mõneks kuuks kolimas tagasi juurte juurde. Tundsin uue eluetapi ees põnevust, aga ka väikest ärevust. Olin ju minemas oma lapsepõlvekoju, isaga ühe katuse alla, ja mul oli selgelt meeles mu õe lause, milles ta tuletas meelde Eckhart Tolle tõdemust: kui arvad, et oled enesearenguga kuhugi jõudnud, siis mine veeda aega oma vanematekodus – alles siis saad oma vaimsest arengust adekvaatse pildi.
Oleme isaga igapäevaelu küsimustes väga erinevad inimesed ja eriarvamustest põhjustatud naginad on varem olnud kerged ette tulema. Mulle meeldivad näiteks tühjad pinnad ja olen valmis asjade kappidest-sahtlitest välja võtmiseks paar lisaliigutust tegema, tema tunneb end aga mugavamalt, kui vajalikud asjad on käe-jala juures kasutusvalmis.
Mõtlesin, kas hakkame oma mõnekuuse ühe katuse all viibimise ajal piike murdma või olen ma tõesti omadega kuhugi jõudnud ega mossita iga tühiasja peale. Nüüd, suve teises pooles, saan selle mõttekäigu peale vaid muiata. Olen õppinud, et kui lased teistel elada nii nagu nemad tahavad ega suru oma vaateid peale, siis laabub enamik asju. Pealegi, olen ju tema kodus. Natuke nagu siinne elanik, aga natuke ka nagu külaline.
Otste kokku tõmbamine
Mida lähemale jõudis üürikodu võtmete üleandmise päev, seda selgemalt tundsin, et üks pikem, rohkem kui kümneaastane peatükk minu elust on läbi saamas. See on olnud peatükk täis segadust, pisaraid, kohati sügavas augus olemist, enda mitte usaldamist, kahetsust, süüd ja paljusid teisi miinusmärgiga tundeid. Muidugi, seal oli ka palju ilusat, kuid kokkuvõttes jäi valu peale. Mis ei tähenda, et ma sooviksin selle osa oma elust kuidagi välja lõigata või ära kustutada. Elu on teekond ja teel võib ette tulla kõike.
Lõppevale etapile joone alla tõmbamine tähendas ka paljudest materiaalsetest asjadest vabanemist. Tundsin lausa füüsilist vajadust uude ellu kaasa võtta nii vähe vana kui võimalik ja sellepärast müüsin ära suure osa neistki vähestest asjadest, mis mul selleks hetkeks hinge taga olid: mööbli kogu täiega, viis-kuuskümmend raamatut, mida ma enam kunagi lugeda ei plaaninud, mõne rõivaeseme ja suure osa nõudest.
Toalilled andsin ära või leidsin neile heade inimeste juures hoiukodud. Igast asjast vabanemisega kaasnes väike kergendustunne, mis lõpuks tegi kokku suure. Oeh! ohkasin kõige sügavamast hingesopist, kui viimase riidekoti Uuskasutuskeskuse kogumispunkti viisin. Hoiulattu rändas lõpuks kõigest kaheteist kasti jagu kraami, arvestatav osa sellest raamatud.
Võtmete üleandmise päeva hommikul läksin sümboolselt oma kodumaja kohvikusse ja püüdsin kohvitassi taga aru saada, kas ma tunnen selle sammu pärast kurbust. Oli ju mulle see väike, maast laeni akendega pesake nii väga meeldinud. Pidin tunnistama, et kurb ma küll ei olnud. Mõtlesin, et äkki on minu sees pisut nukrustki? Mitte sinna poolegi. Olin uue eluetapi ees põnevil ja teadsin kindlalt, et teen õige sammu. Järgmisel päeval istusin oma kahe kohvriga bussi ja sõitsin rõõmsal meelel Muhusse.
Saar, kus aeg puhkab
Kohalikud turismiedendajad reklaamivad saart lausega: Muhu on saar, kus aeg puhkab. Alguses ei saanud ma sellele mõttele kuidagi pihta. Tormlesin linnarütmis endiselt siia-sinna: külastasin saarel elavaid sugulasi ja sõpru, keda polnud ammu näinud, pidasin Zoomis töökohtumisi – vahel mitu tükki päevas –, ja tegin iga paari nädala tagant pealinna asja. Mõtted olid laiali, tahtsin saareelust justkui viimast võtta, aga samal ajal ka linnas „kohal“ olla, olgugi, et enamasti virtuaalselt.
Ehkki ma polnud endaga rahul, et ma ei saanud argitempo aeglustamisega kuidagi hakkama, oli südames ometi hea ja kindel tunne: Muhusse tulemine oli kõige parem otsus, mida ma teha sain. Küll see rütm ka paika läheb.
Kui hiljem Krõõt Tarkmeelega selle artikli tarvis Muhu Portselaniaias pilte tegime, ütles ta lause, mis kõnetas mind väga: mida rohkem aega sa võtad, seda rohkem aega sul on. Just seda ma suve hakul tegingi – võtsin endale teadlikult aega.
Tõmbasin kohtumisi ja käike vähemaks ning veetsin rohkem aega omapäi. Korrastasin mõni aasta tagasi lahkunud emast jäänud lilleklumpe, rajasin paar köögiviljapeenart ning istusin mitte midagi tehes terrassil ja jälgisin, kuidas mesilased vana roniroosi õites toimetavad.
Jalutuskäigud venisid järjest pikemaks ja ma hakkasin aina rohkem märkama, mis toimub tee peal ja tee ääres. Kükitasin iga putuka-mutuka juures, nuusutasin raja äärde jäänud toomingaid ja sireleid ning piidlesin hirmu ja põnevuse seguga teeääri, et ega kuskil mõnda „vana sõpra“, ussi, pole, nagu Muhus on kombeks madude kohta öelda. Vahel sõin metsmaasikaid ja vahel hapuoblikaid. Vahel jäin seisma ja püüdsin võimalikult paljude lindude laulu üksteisest eristada. Mitmel korral hakkasid kõrva sookure huiked, mida ma oma lapsepõlve Muhust ei mäleta, aga mis sobivad siia suurepäraselt.
Mõnedele käikudele läksin koos isaga. Käisime näiteks kõigis kolmes Muhu surnuaias kõndimas, ehkki tegemist – lillede kastmist – oli meil vaid kahes neist. Eks surnuaiad ole vaiksed rahupaigad igal pool, aga siinsete kalmistute puude kohin ja tuule sahin tunduvad justkui teisest maailmast olevat. Eriti Hellamaa surnuaias, kus juba viiendat aastat puhkab minu ema. Mul on kombeks surnuaias käies emaga tema haual „jutustada“ ja nüüdki pidasin temaga maha nii mõnegi „vestluse“. Need mõtted ja tõdemused, mis on aastate jooksul nende jutuajamiste käigus minuni jõudnud, on mind palju aidanud.
Surnuaias tuli tahtmine üles otsida ka paari vanainimese hauad, keda ma oma varasest lapsepõlvest mäletan. Mõlemad käisid terve elu jooksul saarelt ära üksnes paar korda ja mõlema elu läks paraku nii, et surres polnud neil järel ühtegi lähemat sugulast. Üks neist pidi terve nooruspõlve hooldama oma haigeid vanemaid ja polnud mõeldav, et tal on kusagil mujal mingid oma unistused. Mõtlesin: milline õnn, et minul on vabadus minna ja tulla, saarelt ja saarele, unistada ja oma unistusi täita.
Jaanilaupäevaks kutsuti mind Hellamaa kirikusse appi. Kiriku rahval oli nimelt mõte pühakoja uksed lahti teha, et soovijad saaksid lähedaste mälestuseks küünla süüdata või kasvõi niisama kirikus istuda. Minu ülesandeks oli külastajad sisse juhatada, nende küsimustele vastata ning küünlaid ja väiksemaid meeneid müüa. Võtsin pakkumise hea meelega vastu, kuid veetsin enamuse ajast üksi, ilma külastajateta.
Tõtt-öelda oli mul selle üle hea meel, sest millal veel on inimesel võimalik kirikus mitu tundi ihuüksi olla. See jaanilaupäev moodustas terava kontrasti saarel veedetud paljude varasemate, nalja ja napsuste jaanipühadega.
Teistmoodi oli ka tunne, mis tuli koos mõistmisega, et ma ei peagi kohe-kohe linna tagasi kiirustama. Mu kodu on praegu ju siin, saarel, kus aeg puhkab.
Tempo rahunedes selginesid ka mõtted. Aina enam taipasin, et Muhus olemise aeg pole mitte uue eluetapi algus, vaid paus kahe etapi vahel. Otsekui hingetõmbehetk pärast kaost, kus toimuvad ettevalmistused uude ja põnevasse tsüklisse sisenemiseks. Uut lugu ei saa sündida, kui peas taovad vana trummi rütmid. Pausi on vaja.
Uue loomine
Ma ei tea praegu, mida elu toob ja milline näeb välja see uus peatükk, millest olen siin nii palju rääkinud. Usaldan elu kulgu ega hakka midagi, hambad ristis, läbi suruma või liiga täpseid plaane tegema. Nii saavad sündida kõige ägedamad asjad.
Tegelikult olen mõnesid märke sellest uuest peatükist vilksamisi juba näinud, õigemini tundnud. Need puudutavad mu enda suhtumist ja mõtteviisi. Vaatan põnevusega ettepoole ja võtan ootamatusi huvitavate võimaluste, mitte potentsiaalsete probleemide või ohtudena.
Peamine on see, et mu päevadele annab nüüd tooni rahulik rõõm elu üle, mida neis varem polnud üldse või kui oli, siis vaid üksikutel hetkedel.
Ja see rahulik ja kerge tunne hoiab mind ka pea ees uude peatükki tormamast. Ma ju tean, et ma lähen linna tagasi, küll ma aru saan, kui paus on läbi. Miskipärast juhatas elu mind seda võtma just siia, saarele, vanematekoju, ja ma olen selle eest üüratult tänulik.
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Anne & Stiil.
Fotod artikli juurde tegi Krõõt Tarkmeel, pildistamise kohaks oli Muhu Portselaniaed.
Usud, et saame koos su klientidele vinged tekstid kirjutada? Väga hea, ma usun ka.
Võta ühendust ja hakkame peale! : )
Jaana Maling